Eestlaste olemus Karl Ernst von Baeri järgi: aplad, mustuselembesed, asjade kasutamises nõmedad ja lõbusad vaid purjus olekus
(1)
Nagu teame, sai Baerist hiljem 19. sajandi mitmekülgsemaid ja tunnustatumaid teadlasi, embrüoloogia rajaja. Baeri huvitas botaanika, meditsiinist ei arvanud ta algul hästi. Isegi Euroopa keskustes nagu Viin, raviti haigusi üksnes mee ja äädika lahusega. Kriitilise meelega Baerile oli see vastuvõtmatu. Seepärast tahtis ta esialgu arstiteaduskonnas, kuhu ta äsja astunud oli, kaitsta doktoritööd tarnade süstemaatikast. See oli aga vastuvõtmatu arstiteaduskonnale. Baltisaksa aadlikuna oli ta koos oma koduõpetajaga varasest lapsepõlvest peale paljude eestlaste eluasemeid külastanud. Nüüd tuligi ta selle peale, et kirjutada väitekiri eestlaste endeemilistest haigustest.
Alustuseks kirjutab ta, et lähtub Hippokratese õpetusest: ”See, kes arstiteadusele õige meetodiga läheneda tahab, peab eeskätt aastaajad vaatluse alla võtma ja uurima, mis võim neist igaühel on.”
Tal on juba eelteadmised maarahvaga kokkupuudetest. Harimatus, eelarvamused, arstiabi täielik umbusaldamine, arstikorralduste täitmata jätmine ja ettekirjutatud eluviisist mittekinnipidamine on neid tabavate haiguste põhjused.
Ta annab eestlaste loomusele ja eluviisidele hävitava hinnangu: Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskesti seeditavat kraami täis vitsutada, peale üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.
Edasi vaatleb Baer ilmastikku aastaaegade ja kreiside lõikes, osutab pidevalt, kui palju on soid ja niiskust, heidab rahvale ette pillavat majade kütmist. Baer sedastab, et rahvas on väga lähedased soomlastega ja neid on 450 tuhat inimest. Vaimse kultuuri poolest ületab enamik Euroopa rahvaid neid kaugelt, nad on vaesed ja enamike asjade kasutamises nõmedad.
Nende tares elavad koos pererahvaga kanad, haned ja koerad, talvel sageli ka lambad, kitsed ja põrssad. Viljagi kuivatavad samas. Talvel teeb eestlane määratusse ahju nii suure tule, et paksu suitsu tõttu saab olla ainult küürakil. Suits katab rõivad, tarberiistad ja inimese naha musta koorikuga. Üksnes peremehel ja perenaisel on voodi, teised magavad põrandal. Kõige ihaldatum lesimiskoht on ahjukummil, kus eestlane end õnnelikuna tunneb. Sageli võib ka talvisel ajal näha neid paljajalu õues toimetamas.
Eestlane on õige ablas. Juba lapsena topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja. Süües unustab eestlane kõik kõrgemaja inimväärse. Ei ole peaaegu võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Eriti meeldib neile toit, mis on raamatuköitja kliistri sarnane.
Nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina. Baer arvab, et niiskes ja külmas kliimas on see jook flegmaatilistele eestlastele ainus jook, mis talvel nende närbuvat närvisüsteemi ja hingejõudu kosutab. Peale selle joovad nad erilist hapukat jooki nimega taar, mida veega üle kallatud käärinud kliidest või otradest teevad. Baer võrdleb eestlasi Tacituse-aegsete metsikute germaanlastega, kes muud lõbu ei tundnud kui vaid seda, mis saadi purjusolekust.
Ka eestlaste välimuse ja vaimulaadi kohta on Baeril oma tähelepanekud. Nägu on neil loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Naised armastavad laulda, eriti neiueas, kuid Tartu ümbruskonnas pole ta neist ühtki näinud, kes ennast ilusaks võiks pidada. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.
Eestlaste eluviisi kohta on tal ka mitmeid tähelepanekuid. Kui vili pekstud, teeb eestlane endale head äraolemist. Nagu koopaoravad, veedavad nad suure osa päevast onni pimeduses magamisega. Mustuselembus on neile iseloomulik, kuid mingi uskumus kohustab neid lõikustöödel puhtalt riides olema. Kui nad kange kuumuse käes kibeda tööga tugevasti higistavad, teevad nad kaotuse tasa ohtralt hapupiima juues, mis neil leiva ja mõne soolaräimega ainsaks suviseks toiduks on. Kuna töö kestab suvel esimesest valgest päikese loojanguni, heidavad nad siis maa peale magama- ainult seljarõivad katteks.
Sünnitamine käib nende naistel kergelt. Vahel siiski pingutatakse köis umber kõhu või riputatakse sünnitaja jalgupidi üles asja kergendamiseks. Kui aga sügisel pulmi peetakse, tehakse seda palju päevi järjest nagu lõikuspidusidki.
Pea pool dissertatsioonist käsitleb eestlastele iseloomulikke haigusi. Algul oli temagi skeptiline eestlaste põhilise ravimeetodi suhtes, mis seisnes koleda ja lämmatava kuumusega saunas vihtlemises. Eriti imestab ta selle üle, et peale sellist enesepiinamist sööstavad eestlased õue, kus nad lumes püherdavad ja mõnu pärast mõuravad. Paljud saksa arstid arvasid, et see rohkem inimelusid nõuab kui haigused kokku. Hiljem hindab Baer saunas vihtlemist kui head vereringe elustajat.
Üheks terviseparandajaks loeb ta rohket hapupiima joomist, mis aitab sapihädade vastu. Samas liiga sage alkoholi joomine ei ole tervislik. Kuid eestlastele omane külma viinajoomine on siiski vähem kahjulik kui sakslaste kuumaks aetud vägijoogid.
Haiguste põhjustest arvavad nad esikohal olevaiks jumala karistust ja mõne nõia kätetööd. Haiguste prognoosi tuletavad nad söögiisust. Kui kogenud maaravitseja ütleb: “ta ei võta enam söökigi”, tähendab see, et lõpp on lähedal. Selle rahva hulgas leidub alati selliseid, kes endale “targa“ hüüdnime võtnud. Need teesklevad , et on saanud imeväe mingi jubeda teoga, näiteks madude puntra lahti harutamisega. Nende peamised ravimid on juudasitt, väävel, püssirohi, elavhõbe ja äädikas. Ainuke asi, milles nad osavad on, on maarohtude kasutamine kergemate tervisehäirete puhul.
Tulevane teaduskorüfee lõpetab kokkuvõttega: “Ma ei tea Euroopas ühtki haritud maad, kus veel meditsiinis nii palju kahjulikke eelarvamusi esineb kui Eesti- ja Liivimaal täheldada võime.”
Sellised olid eestlased 200 aastat tagasi.
