Millist põrandat soovite?

Mõisa peahoones on tuvastataval kujul esindatud nii laud-, liist- kui ka kilpparketid (mõni neist lausa erakordselt keerukas ja uhke), tapeedid 19. sajandist mitmes eriaegses kihis, säilinud avatäited ja üksteise otsa krohvitud ning maalitud laed. Ajaloohuvilise magus unelm võib aga ehitajale olla paras õudusunenägu. Kauni ja keeruka parketi jäänuste peale möödunud sajandil pandud käepärastest vahenditest laudpõrandatel ei ole põhjust pikalt peatuda. Märkimisväärsemad on algupärased laudpõrandad, mis ilmuvad välja mitmes ruumis veel ehitustööde praeguseski järgus, olles oma olemuselt üsna erinevaid. Huvitavaim neist paikneb häärberi saalis, kus üksteise kukil oleva edeva liistparketi ja harvaesineva laudparketi alt paljastus väga toekas laudpõrand, mille kinnitamisel laagidele on kasutatud naelte asemel puidust tihvte. Selline avastus annab juba mitmendat korda ainest peamurdmiseks nii arhitektile, sisekujundajale, tellijale kui ka ehitajale. Millist põrandat ühes või teises ruumis kasutusse võtta? Milline neist annab kõige enam juurde sisekujunduse kontseptsioonile? Millise restaureerimine oleks kõige ökonoomsem? Milline neist oleks ruumi edasist kasutust arvestades kõige otstarbekam? Kunst või praktika, ekspositsioon või kasutus? Üks, mis aga seejuures kindel– peahoones on säilinud väga palju hästi kõnekat siseviimistlust.

Maalingud said puhtaks

Rõhuv osa krohvide-maalingute puhastamise töödest on tänaseks tehtud. Puhastamis-ning konserveerimistööd on keskendunud nüüd läänetorni, mis oma väga meisterlikult teostatud kassett laemaalinguga on seni olnud ehk tuntuim ruum Vääna mõisahoones. Silmapaistvat laemaalingut toetavad seal ka hästi säilinud seinamaalingudja esinduslik laudpõrand. Ehkki veel värvija krohvipudine, siit-sealt ehituspapiga kaetud ja üles kistud põrandakatetest turritav, annab häärber juba märku suursugusest kujundusest, mis kunagi oli ja mis tulema saab.

Vana hoone uus elu

Kõrge kunsti juurest maise kasutuse manu naastes on näha kerkimas ka juba neid hooneosi, milleta tänapäevane kasutus mõeldav ei oleks. Väljastpoolt vaadates märkamatult on juurde tekkinud ruume, mis sokli- ja keldrikorrusel saavad otstarbe garderoobide ja tehnosüsteemide mahutamiseks. Tasahilju ajavad hoones oma „kombitsaid“ laiali ka needsamad tehnosüsteemid – küte, ventilatsioon, elektrivarustus. Elegantne hoone on uhiuue katuse all. Seegi pealtnäha tänapäevane töölõik on olnud ehitajale väljakutseterikas, sest mitmesaja-aasta vanuse hoone juures autentse ja nauditava tulemuse saavutamine seab ranged piirid nii kasutatavatele materjalidele kui ka tööriistadele ja -võtetele. Kõik tööd, olgu selleks siis vaevu aimatava seinamaalingu äratuntavaks retušeerimine või sirgjooneline betoonivalu, annavad aga märku ühest järjest ilmsemast ootusest –ehituse lõppedes on suurest toorteemandist saamas haruldane briljant.