Kommentaar: Puudu(ta)v kultuur: Tagumisest aknast välja visatud vedru

Alustada on kõige raskem. Mulle ei anna rahu kusagilt loetud mõte, et lambakarjus ei käigi karja ees. Hoopis läheb selle sabas. Ta ei aja lambaid heinamaale, nood teavad ise, kuhu minna.

Siia juurde mahub üks pilt, mis meenus, kui ajakirjandusmagistrantidega rääkisime loomade tarkusest. Üks neist jutustas, kuidas nad oma peikaga tülli läksid ja teineteise peale häält tõstsid, põhjuseks vaid, kes prügikasti välja viib. Olukorra lahendas nende kass, mõlema armastatud elajas. Muidu vaikiv kass hakanud noorte inimeste kõrgendatud hääli kuuldes kõnelema. Või tõrelema – koleda häälega. See oli nii mõjunud, et mõlemad enese üle naersid.

Tüdruk ei rääkinud, kes prügikasti välja viis. Seda ka ei öelnud, kas tema kass kõnelema jäigi. Aga paar päeva tagasi kirjutas ta, Anna-Liisa, ühe arutluse teemal “Kriitik – kas kirurg või terapeut”.