Kuidas meenemünt päästis Esimeses maailmasõjas piloodi elu

Saue raamatukogus on avatud näitus, mis on esmakordne Eesti mõõtu katse koondada kokku võimalikult inforikas ülevaade erinevaist meenerahadest, mis on jõudnud siia kaugematelt sõjaväelistelt missioonidelt või tänukingitusena. Ühtekokku on näitusel välja pandud 370 meenemünti. Näituse mõtte algataja ja korraldaja on seersant Jaanus Puusepp Kaitseliidu Harju maleva Keila malevkonna Saue kompaniist, osa märke näitusel pärineb tema enda kogust.

Näituse mõte tekkis sellest, et üks kollektsionääridest pöördus Jaanus Puusepa poole sooviga saada oma kogusse Kaitseliidu Keila malevkonna meenemünt. Et neid jagatakse vaid teenete eest, arenes välja mõte paluda tollelt kollektsionäärilt „teenet“, kogudes kokku võimalikult palju Eestis liikvel olevatest müntidest ja esitleda neid näitusena.

Ettevalmistused viisid meesteni, kes on ise mitmete müntide omanikud ja ühtlasi asunud neid koguma. Omamoodi väärtuslikud on kõik eksponeeritavad meenemündid. Igale kogujale on südamelähedaseim vast tema omaväeosa või malevkonna münt.

Kaitseringkondades on levinud traditsioon kinkida tänuavaldusena peost pihku meenemünte (inglise keeles coin). Tehakse seda näiteks missioonide või õppuste raames. Iseäranis on see juurdunud aga väejuhtide ja väeosade kingitusena. Viimati täienes meenemüntide kogu loetud päevade eest, mil kaitseväejuhataja Riho Terras ülendati kindralleitnandiks.

Militaarse väljakutsemündi ajalugu

Esimese maailmasõja ajal täitsid värskelt loodud lendavaid eskadrone Ameerika vabatahtlikud kogu riigist. Mõned lendurid olid rikaste perede võsukesed, kes jätsid õpingud Yale või Harvardi ülikoolis poole semestri pealt, et liituda sõjaga. Ühes neist paljudest eskadronidest tellis jõukas leitnant igale liikmele pronksist medaljoni eskadroni embleemiga. Ise kandis ta medaljoni väikeses nahast kaelapaunas.

Varsti pärast medaljonide valmistamist sai piloodi lennuk lahingus tugevalt kannatada. Ta oli sunnitud maanduma vaenlase territooriumil ja Saksa patrull võttis ta kohe vangi. Vältimaks põgenemist, võtsid sakslased talt ära kõik isikut tõendava. Piloodile jäi kaela vaid väikene nahast kotike, milles eskadroni embleemiga medaljon.

Ta viidi väikesesse Prantsuse linna rindejoone lähedal. Kasutades ära pommitamist öösel, pani ta selga tsiviilriided ja põgenes. Vältides Saksa patrulle, õnnestus tal jõuda rindejooneni, ületada suurte raskustega „eikellegimaa” ja komistada Prantsuse vahipostile. Õnnetuseks kimbutasid just selle sektori prantslasi sabotöörid, kes olid vahel maskeerunud tsiviilisikuteks.

Prantslased ei osanud tuvastada noore piloodi ameerika aktsenti. Olid arvamusel, et tegu on sabotööriga, ja alustasid ettevalmistusi hukkamiseks. Viimasel hetkel tuli piloodile meelde nahast kotike medaljoniga ja ta näitas seda prantslastele. Vangistajad tuvastasid eskadroni tunnuse medaljonil ja lükkasid hukkamise edasi. Piloodil õnnestus kinnitada oma identiteeti ja surmamise asemel pakkusid prantslased talle hoopis veini.

Sealtpeale kujunes piloodi eskadronis traditsiooniks, et kõik liikmed kandsid oma medaljoni või münti alati kaasas. Kaasas käis haarav väljakutse, mille puhul väljakutsuja pani oma mündi lauale ja palus teistel näidata oma münti. Kui väljakutsutavatel polnud münti ette näidata, pidid nood väljakutsujale viimase valikul joogi välja tegema. Kui aga väljakutsutaval oli münt ette näidata, kostitas joogiga väljakutsuja ise .Traditsioon kestis kogu sõja vältel ja ka aastaid hiljem, kuis õjas osalenud sõdurid veel elus olid.