Niinepuu pere taimekasvatus alles kogub tuure. Külvatud on vaid esimesed tomatid ja kõige varasemad lilled või need, mis vajavad kasvamiseks rohkem aega. Nimed kastidel räägivad erinevatest sortidest. „Tolstoi” on teada tomatisort, aga „Vatjana”, „Gigantnõilimonnõi”, „Krasnaja šapotska” päris tundmata. „Need on Siberi seemned, Balti jaama turult ostetud, olen neist mitmeid varemgi kasvatanud. Head jämeda varrega taimed, hästi vastupidavad ka heitliku ilma korral. Nad on hea lihava viljaga, mulle vesised plõnnid ei maitse,“ selgitab taimekasvataja.

Lilleseemned on ka Siberist? „Ei ole. Kasvatan levinumaid suvelilli, tagetesid, lobeeliaid, amplite jaoks petuuniaid, millega pole suuri riske ega palju mässamist.“

Kui me Keila Aiandus- ja Mesindusseltsist uurisime, kes linnas taimi müügiks kasvatab, mõeldi kaua, sest sellega tegelevad vaid üksikud. Imbi Niinepuu arvates jäävad kasvatajad järjest vanemaks ja noortel pole selleks ei aega ega tahtmist. Teisalt ei tasu see töö enam ära, sest seemned on järjest kallimad. Tegutsevad need, kelle jaoks aiandus on kirg. „Kunagi aitas lillede kasvatamine ja müümine maja ehitada ja autot soetada,“ lisab abikaasa Elmar Niinepuu, keda tunneme rohkem maletajana, kuid kellele pole aianduski võõras. „Parim turg oli Paldiski linn, kel luba ei olnud, sinna ei saanud. Mina sain, sest mu isa oli Paldiskis metsavaht ja minul garnisoni komandöriga ühel päeval sünnipäev.

Rekordaastal müüsime seal 7000 tulbisibulat ja 5500 lõikelille. Rohkem poleks jaksanud ja rohkem poleks olnud ka keldrites ruumi. Olid ajad. Samas seda aega tagasi ka ei tahaks.“