Viimsiga on Rein Joost seotud olnud alates 1970. aastast, kui temast sai Pirita näidissovhoosis lillekasvatuse vanemagronoom. Rein tegeles peamiselt roosidega, tema abikaasa Küllike kasvatas gerberaid. Neil on kena kodu Liilia teel.

Rein Joosti hinnangul võiks roosisorte, mida Eestis on kunagi kasvatatud või mida kasvatatakse praegu, olla üle 2400.Ta ise on koduaias, Viimsi kunagistes kasvuhoonetes, Põltsamaa Roosiaias jm elu jooksul kasvatanud rohkem kui 1000 roosisorti. Kuigi mehel on rooside hulgas nii tohutult häid tuttavaid, ei arva ta üldse, et foto järgi oleks roosisorti lihtne määrata. Kuna kõiki häid roose ei jõuaks ühes jutus mainidagi, lepime enne Reinu sünnipäeva kohtudes kokku, et meenutame ilusast elu rooside keskel nii, et nimetame igast teadlikust elu kümnendist vaid mõnda sorti.

Roosade õitega `Hansa`

Rein Joost on pärit Põltsamaa külje alt Võhmanõmme külast. Enne Teist maailmasõda olid roosid maal koduaias väga erilised. Reinu ema kasvatas viit ETK kohalikust aiandist saadud sorti. Need olid ´Hansa´,`Konrad Ferdinand Mayer`,`Mister John Lang`, ´Doctor Eckner´ ja kõigile tuttav varaõitsev valgete täidisõitega mairoosi põõsas (ametlikult näärlehine kibuvits `Plena`). Kõige erilisem mälestus on Reinul`Hansast`. “Põltsamaa läheda loli pärast sõda varulennuväli, lenduri pere elas meie naabruses.

Meie majal vahetati 1947.aasta septembris sindlikatust .Ema oli põllul tööl, koju appi kutsutud inimene tegi vanade sindlitega pliidi alla ägeda tule ja sädemed süütasid katuse. Lendur õnneks nägi seda, jooksis meile, lõhkus pööningult natuke katust ja kustutas tule märjaks tehtud kartulikottidega ära. Enne pidi ta veel pööningule sisse murdma, sest seal olid kinni meie koerad –külas oli ühel loomal marutõve kahtlus. Olime kodu päästmise eest väga tänulikud. Tal oli minuealine tütar, mängisime koos. Lenduri ukrainlannast naine lasi meil ühel suvel `Hansa` õied kokku koguda ja keetis neist marmelaadi, see on minu esimene mälestus roosimaiusest.”

Reinu vanem vend Heino õppis agronoomiat ja aiatarkust Jänedal, kodutalus oli tal hiljem üks Eesti esimesi rododendronikogusid. Reinu huvi aianduse vastu tekkiski ema ja venda aiatööde juures aidates. Oma aiandusõpinguid alustas ta Arknal, jätkas Sakus ja hiljem veel Räpinas. Arknalt ja 1958. aastast on ka järgmine roosimälestus. “Olin näinud, kuidas vend silmastab. Panin siis ise juurevõsudele 12–13 silma. Ja mitte ühtegi ei läinud kasvama! Oma oskamatus ja teadmatus. Tolle aja ihaldusväärsemad sordid võisid olla` Gloria Dei´, ´Poulsen Pink`,`Orange Triumph`.“

Esimene rosaarium ja `Super Star`

Rein sattus praktikale Ferdinand Laaseri käe alla Kurista roosiaeda ja sealt edasi tööle Tallinna kasvuhoone- ja lavamajandisse. Rocca al Mare kaubanduskeskuse taga on suured kortermajad. Reinul oli seal 1960ndate aastate lõpul köögiviljakasvatuse kõrval aga oma huviks kena rosaarium u 180 sordiga. Pirita Lillekasvatuse Näidissovhoos oli Tallinna peal laiali, selle keskus kujundati Viimsi alevikku. Kummaline mõelda, aga Soosepa kandis olid mõnekümne aasta eest tulbipõllud nagu Hollandis. Rein alustas siin suvelillede ja alpikannide kasvatusega, esimene roosikasvuhoone valmis 1973.aastal. “Eestis kasvatati hiilgeajal katmikalal roose kokku 11 hektaril,” meenutab ta. “Toonased kuulsamad sordid olid `Super Star` ja `Baccara`, Soomest tulid pookeoksana `Mercedes` ja `Sonja`, 1980ndatel`Gabriela`, `Flamingo`, `Kardinalil` oli ilus punane ja `Athenal` valge õis, pruudikimpudesse sobis roosa servaga valge `La Minuette`. Lillekasvatajatel läks maailm natuke varem lahti, head suhted kujunesid soomlastega. Sorte hangiti NSV Liidu botaanikaaedadest, näiteks Kiievisse olid sõja ajal jõudnud mitme Saksa puukooli sortiment. Uuemaid Prantsuse sorte sai Läti, Ukraina ja Moldaavia kolleegidelt. Sordid, mis tootmisse ei sobinud, rändasid koduaeda. Rein on algusest saadik olnud üks eestvedaja Eesti Roosiklubis, mille majandite spetsialistid asutasid 1987. aastal. Sedasi tekkisid vahetusvõimalused Soome, Rootsi, Norra ja Taani roosiklubidega.

Sovhoosis töötas Rein 25aastat ja muidugi on tal natuke kahju, et selle ajajärgu väärtustest on nüüdses Viimsis nii vähe alles. “Toona saime Leipzigi ja Moskva näitustelt medaleid. Leningradi müüsime ühel kevadega 100 000 mugulbegoonia taime, tegime nelgipistikuid. Meristeemlabori töö on ju ka näiteks tark ja teadmistemahukas tootmine, mida nüüd riiklikul tasemel taga igatsetakse. See oli ja kadus nagu miraaž – 1990ndatel ei tasunud vanamoodi katmikaiandus enam ära. Siin on ainult mõnes kasvuhoones alles natuke taimede paljundust ja müüki.”

Põltsamaa Roosiaed Euroopa 10 suurima seas

Roosikasvatuses said Joostid väga hästi hakkama ka eraettevõtjaina. Reinu kodukandis osteti ära Lillevere aiandi kasvuhooned ja tootmise kõrvale rajati Põltsamaa Roosiaed. Sinna koguti ajapikku üle 1000 roosisordi. Selle näitajaga kuulub südaeesti üsna karmide talvedega leppima pidav roosiaed Euroopa 10 suurema hulka. Baltikumis ei ole üheski aias sama suurt roosikogu.

Aeda hakati rajama 1995.aastal, pidulik avamine oli 1998.Viimsi koduaiast koliti sinna ümber 670 sorti. Ilusa täienduse said Rein ja Küllike Göteborgi roosiaiast, seal natuke roose hooldades võisid nad kaasa tuua nende sortide pookeoksi, mida Eestis veel polnud.

“Sealt saimegi peamiselt oma pargiroosid. Nemad näitavad oma ilus siis, kui on ruumi ja nii neid nõukogude aja väikestes koduaedades polnudki,” meenutab Rein, kelle üks hobi on ka andmete kogumine Eestis vanasti levinud pargirooside kohta.

“Vanad roosid on ju ajalooga isiksused! Põltsamaal oli roosiaiale maad ja sealne muld sobis hästi. Pakkusime selle aiakujundustööd mitmele maastikuarhitektile, aga kellelgi polnud siis asjast ettekujutust. Tahtsime kohta, kus nautida, kui ilusad on roosid õhtul ja kui hästi nad lõhnavad hommikul. Külastajatele avatud aed pidi ilus saama, suurest sordinumbrist tähtsamaks pidasime aga seda, et seal saaks uurida rooside kasvunõudeid, et oskaksime siis teistele soovitada ja levitada kõige talve- ja külmakindlamaid sorte.”

Läti ja Kanada sordid

Sõbrale kingitust valides eelistaks Rein pargiroosiistikut, sest vastupidavad pargiroosid lepivad vähese hooldusega, nad ei vaja talvekatet, kuid õitsevad rikkalikult ja korduvalt ning ehivad aedu aastakümneid. Kümne aastaga saab neilt 10 korda rohkem õisi kui peenra- või polüantroosidelt. 1990ndad ongi Reinule pargirooside aeg. Talle meeldivad näiteks Läti sordid `Ritauzma`, `Gauna` ja `Zilga`,kaunis on `Hansaland`.

Seejärel läksid moodi vanad inglise roosid ja Austini sordid. Rein kiidab nende lõhna, kuid leiab, et iluduste talvekindlus pole Eestis veel piisavalt kinnitust leidnud. Kindlama valikuna soovitab ta meile Soome ja Rootsi kaudu jõudnud Kanada pargiroose `Martin Frobisher`,`John Davies` jt.

Põltsamaa Roosiaed ei kuulu juba mitu aastat Joostidele, kuid seal käiakse igal aastal. Roosiaia mõju vaatab nüüd vastu paljudest koduaedadest. Rein Joost arvab, et see võtab oma 6–7 aastat, enne kui üks hea uus sort massiliselt koduaedadesse jõuab. Joostid on roose soovitanud ja paljundanud ka mitmete Eesti haljasalade jaoks ning eks needki kohad mõjutavad maitset: nende roose on Põltsamaa roosisaarel, Viljandis, Kadriorus presidendi kantselei roosiaias, Jõhvis, Haapsalu promenaadil jm.

Koduaias on perel mõned vanast ajast jäänud roosid, ka paljundamisest rendipinnal pole nad õnneks veel päriselt loobunud. Mais, kui valik on kõige suurem, saab neilt näiteks osta `Nostalgie`, `Sypmathie`,`Lavagluti`, `Flammendanzi` istikuid. Reinu öeldud “natuke paljundame” tähendab seda, et valikus on u 100 parimat sorti.

Uurin, mis on roosidega seoses Rein Joostile kõige rohkem rõõmu teinud. “Kõige rohkem rõõmustab, et olen saanud seda tööd teha, oma roosiarmastust jagada ja julgustada teisi roose kasvatama. Igasugu aegu on nähtud, kunagi ehk arvasin, et oskan roosi kasvatada, nüüd tunnen: küll on ilmas palju asju, mida tuleks õppida,” vastab ta muheledes.

Häid nõuandeid on Rein Joost jaganud nii roosiklubis, kuhu kõik võivad liikmeks astuda, kui ka paljudes artiklites. Roosisõbrad on ka ise huviliste pundi kokku võtnud ja ta kellegi aeda kas tagasilõikuse, väetamise, haiguste tõrje, sordivaliku või talveks katmise asjus nõu andma kutsunud. Viimsis on ilusaid aedu, noorema põlve roosikasvatajaid Rein siin aga ei tunne. Kui on huvilisi, siis võiks Viimsiski mõne roosipäeva korraldada. Rein Joostiga saate ühendust telefonil 5072 436 või e-posti aadressil reinjoost@gmail.com.

Kõigile, kes rannas roose kasvatavad, soovitab ta väga hea väetise ja multšina adru. Sovhoos vedas seda Leppneemest tulbipõllule ja adruga kaeti puhkeajaks roosid. “Adru on väga mineraalirikas, selles on terve Menelejevi tabel! Et adru ei kuivaks, vaid hakkaks niiskuse mõjul lagunema, kaevake see mulda või katke pealt õhukese mullakihiga,” soovitab Rein Joost.

Pehme talv tõotab ilusat roosiaastat. Põhja-Eestis polnud roosidel tänavu peale muldamise talvekatet vajagi. Kuuseoksad võiksid Rein Joosti sõnul veel natuke peenral olla, need lasevad ilusti õhku läbi. Enne krookuste õitsemist ei maksa roose lahti võtta. Kevaded on ju üllatusi täis, vist 2003.aastal tuli mai algul 10 cm lund ja oli 6 miinuskraadi, mis võtsid õiealgmed ära.