Noh, aasta mees? Oli see ka üllatus?

Ma ei usu et lavastaja auhind 2015 teeks minust aasta mehe. See pole ilmselt oluline. Tajun auhinna saamist tunnustusena, aga samas ka juhusena – teistsugustel tingimustel oleks tulemus olnud ju kindlasti teistsugune, näiteks žürii muu koosseisuga.

Siiski olen tänulik ja rõõmus ning muidugi ka üllatunud. Seda enam et märgitud tööd on väga erinevad ja tehtud eri teatrites liinil Pärnu–Tartu–Rakvere. Mingi sügavam alustasand on ehk sama – kõik need lood räägivad inimese kulumisest meie eduühiskonnas.

Oleme sama ala inimesed ja ammused tuttavad, mistõttu me omavahel ei teieta ka nüüd, mil mina küsin ja sina vastad. Pean ütlema, et üldiselt tundud võõrastele kuidagi nohikuna. On seda sulle ka varem öeldud?

Mulle pole seda kunagi öeldud, aga ehk on täna aeg küps. Samas, võõrad on võõrad ja nende tajud jäävad minust üldjuhul väljapoole. Olen hea meelega mitmeti nimetatav, ja miks ei võiks üks tahk olla nohiklik, ma pole üldse vastu. Nohikud on sümpaatsed tegelased, eriti meie staarikultust põdevas teatriruumis. Neil võiks olla õhupuhastaja funktsioon.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega