Suurema osa sõjast oli Henno Sepp sakslaste poolel, uskudes nagu teisedki rahvuskaaslased, et võideldakse vaba Eesti eest. Saksa sõjaväe aega jääb huvitav seik 1944. aastast, kus mehed arutasid omavahel, et peaks ikka minema Toompeale Hjalmar Mäe juurde rääkima, et kui sakslased sõja võidavad, siis jääks Eesti ikkagi vabaks, mitte sakslaste okupeeritud idaalaks.

Pärast arutamist läks Toompeale Sepp. Lossi valves oli üks tuttav Saaremaa poiss, ja ta saigi sisse. Pärast rääkimist käsundusohvitser Merega lasti Sepp edasi Mäe juurde. “Rääkisime oma kolm ja pool tundi,” meenutab ta. “Midagi kasu sellest jutust ei tulnud, hea et väeosast salaja lahkumise eest maha ei lastud.”

Seejärel üritas Sepp põgeneda Rootsi, kuid plaan läks lörri. Mõnda aega teenis ta sakslaste poolel Saaremaal ja siis saadeti Viljandisse õpetama mobiliseeritutele relva kasutamist. 1944. a sügis on teada – sakslased tõmbusid tagasi ja eestlased läksid kes kuhu.

Pärast Sinimägesid kogus Sepp kokku kõik saarte poisid, kellega õnnestus rääkida ja läks nendega Häädemeestele lootuses sealt paat saada. Paraku oli neil päevil pöörane torm, paadiga ära minna ei õnnestunud, ja kui mehed Pärnusse läksid, nabiti nad kinni.

Kuidas mees sealt edasi venelaste tööpataljoni jõudis, olevat lugu, mis väärib omaette raamatut.

Teenistus läks aga edasi nüüd juba Balti laevastiku 376. ehituspataljonis, esiti Pakri saarel ja edasi Kroonlinnas. Sõja lõpupäeval koguti mehed klubisse pidulikule koosolekule ja anti teada, et on saavutatud võit Saksamaa üle.

“Tööpataljoni meestel polnud sellest midagi rõõmu,” sõnab Sepp. “Sõda oli küll läbi, aga meid lahti lasta ei tahetud. Seal olid ju vanad mehed koos, mina oma 23 aastaga olin üsna nooruke.” Koju sai ta alles järgmisel aastal, ning eelaimdus, et sellest suurest võidust suurt kasu pole, sai järgnevate aastate jooksul kinnitust: spionaažisüüdistus ja sõit Siberisse.

“Surmasuus olen olnud viiskümmend korda, nüüd läheb juba 94. eluaasta,” sõnab Henno Sepp.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid