Lihaveiste välimiku lineaarne hindamine on aktuaalne teema ülemaailmselt, k.a Põhjamaades. Soovitakse täiustada lineaarse hindamise metoodikat ja viia läbi ühist hindamist, et võrrelda loomi erinevate maade lõikes.

Huvi lihaveiste välimiku lineaarse hindamise vastu on olnud juba pikemat aega ka Eestis, aga senini veel ei ole seda tegevust õnnestunud käivitada.

Magistritöö eesmärgiks oli koondada lihaveiste välimiku lineaarse hindamise teavet teistest riikidest, anda ülevaade lihaveisekasvatuse olukorrast Eestis ja viia läbi välimiku lineaarne hindamine viiel Eestis enam kasvatataval tõul, et kaardistada praktilise hindamise käigus tekkinud kitsaskohad, selgitada tõugudevahelist erinevust ja välimikuhinnete omavahelisi seoseid ning võrrelda töös saadud välimikuhindeid Põhjamaade optimumidega.

Lineaarselt hinnati 485 lihaveise, neist 385 ammlehma ja 100 pulli välimikku. Hindamine viidi läbi 28-s ettevõttes üle Eestis. Hindamistulemuste põhjal tegi magistrand järgmised järeldused.

  • Keha iseloomustavate näitajate osas tõuti suuri erinevusi ei esine, v.a turja kõrguses. Keskmiselt kõige kõrgemad on simmentali tõugu lehmad ja limusiini tõugu pullid ja kõige madalam on herefordi tõug. Lihatõugu pullidel võib märgata tõuti erinevusi ka selja pikkuse osas. Eestis kasvatatavad lihalehmad on tunduvalt väiksemad võrreldes Taani soovitud kõrguse optimumidega. Ülejäänud keha iseloomustavate näitajate osas sarnanevad töösse kaasatud Eestis kasvatatavad lihaveised Taani optimumidega ning lihatõugu lehmad ka Rootsi optimumidega. Enamus keha iseloomustavaid näitajaid, v.a seljajoon ja laudja nurk, on omavahel positiivselt seotud, st mida kõrgemad hinded saab üks looma keha iseloomustav suurus, seda kõrgemad hinded saavad ka teised.
  • Lihastikku iseloomustavad näitajad on nii lihatõugu pullidel kui ka lehmadel omavahel kõige tugevamini positiivselt seotud (enamus korrelatsioone >0,3), st üks lihastiku tunnus iseloomustab küllaltki hästi ka teisi lihastiku tunnuseid. Tõugude vahel esines vähe suuremaid erinevusi vaid lihatõugu pullide selja pikkuses. Ka lihastiku osas sarnanevad töösse kaasatud Eestis kasvatatavate lihatõugude esindajad Taani optimumidega ning lihatõugu lehmad ka Rootsi optimumidega, olles siiski pisut vähem lihaselised (eriti lehmad).
  • Jalgu iseloomustavate tunnuse omavahelised seosed töösse kaasatud Eestis kasvatatavate lihatõugude esindajatel on kõige nõrgemad, st iga hinnatav jalgade tunnus mõõdab erinevat aspekti. Tõugude osas on suurim erinevus lihatõugu pullide tagajalgade külgvaates hinnetes. Samas on lihaveiste jalgade hinded suhteliselt lähedased Põhjamaade optimumidega.
  • Udara tunnustest on omavahel positiivselt seotud vaid nisa jämedus ja nisa pikkus. Viimase osas ilmnesid ka suurimad tõugude vahelised erinevused. Udara tunnuste osas on töösse kaasatud Eestis kasvatatavad lihalehmad ka kõige kaugemal Põhjamaade optimumidest, seda eriti nisa jämeduse ja pikkuse osas.

Kuna magistritöö näol on tegemist esmakordse uurimusega, kus Eestis viidi läbi lihaveiste välimiku lineaarne hindamine, ilmnes praktilise hindamise käigus ka rida vajakajäämisi, mida võiks kõige üldisemalt kokku võtta tõdemusega, et loomapidajate poolne ettevalmistus hindamiseks oli tagasihoidlik.

Seetõttu on lisaks töös esitatud hindamise metoodika põhjalikule kirjeldusele oluline ka hindamisel esinenud probleemide ja nende lahendusettepanekute välja toomine.

Kuna lihaveiste välimiku lineaarse hindamise üks eesmärke on ka loomade geneetilise hindamise juurutamine, on kindlasti vajalikud edasised uuringud selgitamaks, kuivõrd edukalt võimaldab Eesti lihaveiste populatsiooni struktuur geneetilist hindamist läbi viia ning kuivõrd peegeldavad lineaarsete hinnete aretusväärtuseid lihaveiste majanduslikult olulisi tunnuseid.

Töö tulemusi saab kasutada lihaveiste välimiku lineaarse hindamise juurutamiseks ja lineaarse hindamise juhendi väljatöötamiseks Eestis.

Allikas: ETKÜ