METSALEHE JÄRJEJUTT: Kaks sünnipäevalast ja ärkajat 1.
Nende mõlema vahet oli napp rohkem kui kilomeeter. Külmade talvede laps ei olnud kusagilt mujalt veel sooja leidnud. Tema väikese mehe kohta suur ja soe süda andis sooja vaid temale endale. Talvede järel saabuvad kevaded andsid talle otsimisteks hoogu juurde. Oma südamesoojusest jäi aina vähemaks.
Veel uinuv ja kohe ärkav Märtsilaps tahab uuesti sündida. Ning ka Patermägi ei ärka üks kord. Nad mõlemad olid seni elanud oma märtsilõppudes. Üks kaksteist aastat ja teine aastatuhandeid. Ühe laupäeva hommik oli 25. märtsil 1984. aastal. Kaks vaikijat pidid varem või hiljem niikuinii kohtuma. Lapse poolt välja valitud hommik oli pisut soojem kui eelnenud sama kevade märtsipäevad. Põhjuseks oli end näitav märtsipäike ja üksteise leidmine. Esimene leid oli päike ise. Ta paistis Patermäe poolt ja kutsus last enda poole kevadesse.
Mägi ja saladused
Patermägi on üks Neeruti mägede mägi. Ja lähenev Patermägi kasvab täna suuremaks. Ta on veel ärkamata ja selles kevades ka veel sündimata. Talvistest külmadest on ta veel vaikne ja vaikiv. Tema ümarat keha kaunistavad suured kased ja sarapuud, sekka mõni üksik mänd või kuusk. Kaugelt eemalt vaadates on ta üksik ja seltsimatu kellegagi.
Maantee pealt paistab ta kaugele. Keegi maanteelistest ei aima tema saladusi ja seda, et ta tegelikult päris üksik polegi. Iga saladus võib olla peidus või alasti. Tänase päeva saladus on veel peidus ja selleni tuleb lapsel alles jõuda. Lumekoorikule jäävad lapse mineku saladuse jäljed. Need näitavad ühe hommiku kõndi uue avastuse poole. Kui nad õhtuks lumelt kadunud on, ei kao nende jälgede tegija saladused. Ainult vaikides kuuleb ta ärkavat mäge ja jõuab kohale õigeks ajahetkeks.
Kaustiku sünd
Viis päeva varem, kevade sünnipäeval, ostis ta endale oma elu esimese kaustiku. Seda selleks, et oma suurekssaamised sinna kirja panna.
Meile tuttavaks saama hakkav koidik oli sinna esimene sissekanne. Iga aasta uue aastanumbriga kaustas on eraldi leheküljed ühe pesa kevadete kohta, millest nüüd kolmekümneaastane pesalugu kokku jutustatud sai. Lumemütsiga pesa ootas juba talvel kindlasti uut kevadet. Talvemütsiga laps tahtis kevadet ja midagi uut. Ju laps neid mõlemat otsima läkski. Algus Patermäe külje all oli vaid üks algustest tuhandete teiste seast. Alguseks ta jäigi ning nii sadu kordi ja kolmkümmend aastat. Iga käik sinna oligi algus. Kui üks käik lõppes, algas uue käigu kogumine enda hinges. Ühel pesal ja tema lapsel võib olla mitu maailma. Oma maailm on neil ka siis, kui pesa tühjalt seisab, sügisel näiteks. Siis jõuab tema juurde sügisene pesalaps ning neil mõlemal on üks maailm jälle rohkem.
Aavo leiab pesa
Aprillipäike jäigi mul tol 1984. aastal nägemata. Midagi tollases aprillis ka oli, aga ju siis liiga vähevõitu, et seda sealt kirja panna. Suure leidmise suur Patermägi polnud vaid minu oma. Kaks aastat varem leidis ta minu esimene kahejalgne sõber, Neeruti mägedesse elama asunud Aavo Mumm. Ta avastas Patermäe jääaja poolt vormitud nõlvad ja ühel nõlval hiireviu pesa. Suur kask oli kuueteist meetri kõrguselt hargnenud ning hargnemise kohta olid viud oma kodu rajanud. Mis aastal see täpselt juhtus, seda teaksid rääkida vaid pesa sinna rajanud hiireviud ise. Aavo leiab pesa lehekuus. Ilmub sissekanne mehe rõngastusmärkmikusse, kui jaanikuus pesa kaks viupoega rõngastatud saavad. Tähtsa sündmuse sissekanne räägib, et selleks päevaks oli 12. juuni 1982. aastal. Ja seda räägivad nii mees kui tema taskuraamat ka kolmkümmend aastat hiljem. Nad mõlemad räägivad ühe mehe keeles. Peale viupesa on seal palju muud, mis mägedest leitud ja sealt üles korjatud, kaasa võetud ja kirja pandud.
Aavo leiab Mareku
Kaks aastat võid kõndida nii Neeruti mägedes kui Patermäel üksipäini. Seda üksildane mees tegigi. Leitud kullipesad said üles märgitud rõngastusmärkmikusse, ja neis olnud linnulapsed said rõngastatud. Kaks aastat kõndisid kaks meest, aga ilma kohtumata. Ühes oli Patermägi juba olemas ja teises veel mitte. Kaasaveõtud Patermäega ja pesadega jõudis üksildane Aavo üksildase Mareku ukse taha. Nii sai kahest mehest üks paar ja ühest kolajast kaks meest. Üks täiskirjutatud rõngastusmärkmik sai Aavo poolt Marekule kingitud ning ühise sõpruse üheks osaks.
Marek leiab pesa
Mõni leidmine võib olla suur. Astuvad sammud meie tuttava 25. märtsi hommikul seisatasid korraks Patermäe-äärse heinamaa servas natuke pärast kella üheksat. Kaks varakult ärganud hiireviud olid end pesa juures sisse seadnud ja pesa endale välja valinud. Kedagi kolmandat nad enda ega pesa juurde ei oodanud. See kolmas tuli siiski ja seda enda südame tahtel. Viupaari hüüete peale hakkas kahekümne viienda märtsi laps otsima. Ta tegi seda kolmteist minutit, kuni avarate silmadega nägi viupesa ja vaatas kella: kell oli 9.23.
Põhjust lahkuda andis talle ärevil viupaar. Oma märtsikuude alguses kõndiv laps lahkus ruttu ja armunud ning ärevil viupaar rahunes sama ruttu. See hommikune kahisev mullune rohi jäigi kõrvu kahisema. Kuhugi ei kadunud üksikute kuivade okste praksumised pesa juurde minnes ja ükski kiunuv viuhüüd ei kao kunagi kõrvust. Minu tollal kaheteistaastane süda soovis kevades midagi endast suuremat. Ühe viupesa kevad oligi otsitu ja leitu.
Marek leiab Aavo
Ühte meest võib olla mitu tükki ja kahest kolajast sai üks mees. Nendes kahest teine jõudis lõpuks esimese ukse taha, nagu peegelpilt sellest, kui esimene jõudis teise ukse taha. Ja vahet kahel kohtumisel kahe ukse taga oli pisut rohkem kui kuu aega. Maikuine rohi Neeruti mägedes Kuresöödil ei sahisenud nii nagu 25. märtsi oma Patermäel. Muutunud olid vahepeal ka kaks meest ja kaks kolajat.
Nende mägedes käidud rajad kattusid, ja seda teineteisega kohtumata. Nad mõlemad teadsid teist ja tundsid hästi teineteise käidavaid radu. Ühistest radadest sündis üks kolaja. Erinevad olid nad vaid ninapidi koos olles. Üksikult ringi kolades kõndisid ringi kaks kolavat teisikut. Meie sõpruse teed olid sarnased. Kahe kodu ukse vahet oli kolm ja pool kilomeetrit. Tee sai ruttu selgeks mõlemale, kellest esimene oli Aavo ja teine oli Marek. Vaikne olles võid ikka arusaadav olla. Seda minu esimene leitud suur inimene oligi.
Aastatega üksi, ka ilma pesata
Enda aastatega koos olin alati, ka leitud pesa kolmkümmend aastakäiku ei jäänud kunagi minust maha. Kolmekümne aastaga võid palju käia ja kasvada. Lüheldased käigud pesa manu olid kiirete kasvamiste ajad. Pikad käigud laias ilmas ja ilma pesata olid aeglaste kasvamiste ajad. Ajad ilma pesata olid kas lühemad või pikemad. Mida rohkem sai uut mujal eemal olles kogutud, seda suuremaks sai soov jõuda koduse viupesa juurde. Mida pikemad olid käigud tuttavast mäenõlvast eemal, seda rohkem tahtsin mõne kilomeetri pikkust pesarada tallata. See mul laiast maailmast äraolemiste vaheaegadel alati ka õnnestus.
Vahepeal olin koos pesaga
Vahepealsetel lühikestel pesaga koos oldud aegadel võid palju näha. Ja nii kolmkümmend aastat. Hetked pesaga olid miljoneid kordi lühemad kui temaga lahus olles. Pesa juurde tagasi viis mind alati tuttav jälgedeta tee. Vabaduses kõndija jõudis pesa juurde vaid siis, kui ise seda tahtis. Kes see tahtja temas oli, seda me juba teame, see oli 25. märtsil sündinud kevade lapsuke. Pesa tunneb end ilmselt üleval kõrgel vabana. Teda aeg-ajalt üles otsiv külaline on vabaduse laps. Tal ei ole ühtegi võõrast sundust pesa juurde minna. Ta teeb seda siis, kui sisemine vabaduse hääl talle seda ette ütleb.
Langus ja uus tõus
Elutee kõrvaltki võib palju kaduda. Kui sinu tee kunagi ei kordu, leiad teelt enda jaoks pidevalt midagi uut. Sedamoodi võid millestki ka mööda minna. Kakskümmend viis pesakäikude aastat ei olnud vennad. Vahetevahel mulle tundus, et tee sinna tema juurde muutus ja käija tee peal väsis. Veerandsaja aasta jooksul jäi käike harvemaks ja hetki lühemaks. Kahekümne kuuendal aastal saabus pesa ajaloos vaheaasta. Üksik lühildane hetk pesaga vananaistesuves jäi tolles aastas ainukeseks.
Sel aastal olin vaid iseenda jaoks. Kellegagi lävimata, kadus ka pesa minu tundemaailmast terveks aastapikkuseks ajaks. Vaikivaid ditürambe pole kunagi kuulda. 2010. aasta näärikuus hakkasin pesa jälle kuulma ja teda nägema. Seda tema enda juurde veel jõudmata sel talvel.
Pesapuu või naaberkuuse otsa ronimise sahinad, poegade omavahelised nääklemised või kojujõudva ema hääled ärkasid minus ise ja keset talve. Tahtes seda uues kuues kogeda, algasid pesahääled uuesti ka saabuvas märtsis ja kevades.
Pesa lapsed ja põlvkonnad 19 korda
Märtsilind hiireviu laste arv peres on linnuriigis keskmine suurus. Vahel juhtub, et üles sirgub vaid üks poeg või tütar. Tavaliselt ning enamasti on pesas õde ja vend ehk kaks last. Kui vanematel on armastuse õnne ja on hea hiireaasta, võib suureks kasvada kolm või neli last.
Üks märtsilind hiireviu pesa püsib puus tavaliselt viis kuni kümme aastat. Niikaua kui pesaomanike põlvkond teda asustab. Märtsilinnu pesa Patermäel on hulga pikema eaga ja näinud palju rohkem pesaomanikest põlvkondi. Kui pesa on asustatud, tassivad pesaomanikud sinna kevaditi oksi juurde ja pesa võib isegi suureneda. Kui pesa on asustamata, lagundab teda aasta-aastalt tormituul, lumi, vihm ja jää.
Üks hiireviu pesa ongi laste jaoks mõeldud ja tehtud. Ta on varesepesast 3–4 korda suurem ja kokku tassitud keskmise suurusega oksaraagudest.
Uued ja uued armastused
Meie pesa on näinud palju aastaid, vanalinde ja lapsi. Tema aastad algasid ilmselt varemgi kui 1982 ja kokku on tal neid turjal siis praegu kolmkümmend, mis on üks omalaadne ornitoloogia rekord. Meie pesa aastad, lapsed ja põlvkonnad on kokku lugenud see mees ja laps, kes seal Patermäe nõlval kunagi ammu ühel 25. märtsil oma suu ja silmad avas.
Tollal veel vähe kevadeid näinud, seisis siis ta hetke pesa poole vaadates ja jõudis oma elu esimesse suurde kevadesse, millel oli eesnimeks Patermägi ja perekonnanimeks leitud pesa.
Pesa päris algusest võiksid rääkida kõige rohkem tema esimesed asukad. Need kaks armunut, kes suure kase oksaharud pesa jaoks välja valisid. Pesa ehitamine käis oks oksa kaupa ja koos armastusega.
Armastused ise on kas igavesed või mitte. Ja mitte alati ei jõua eelmise kevade armunud viupaar oma pesa juurde uuesti tagasi. Pikal rändeteel või talvitusalal varitseb neid palju ohte, küll hiirevaese aasta nälja või trofeeküttide näol. Pesaomanikke ära tunda ja meeles pidada võid välimuse järgi. Nad pole kunagi sulestiku värvuselt ühesugused ning on üksteisest eristatavad ja äratuntavad.
Rõõmu pesaga koos olla on mul olnud palju. Vaikuse asemel on pesa hääled ja neid võid kuulata ise vaikides, ilma viude kodust elu häirimata. Vaikusest pesa lähedalt võid vaadata tundide kaupa pesa häälte poole.
Pesa ja tema lapsed
Pesaomanikest põlvkonnad on vahetunud ka meie pesas, ja seda ilmselt seitse korda. Kui kevadel pesa juurde jõuab vaid üks vanalindudest, leiab ta enamasti teiste üksikute seast elukaaslase ja elu ning armastus võivad jätkuda. Pesaomanikest põlvkondade vahetusi kinnitab meie hoolikas pesalaps, kes igal aastal kindlaks teeb, kas vanalinnud on samad sel aastal või mitte. Sel eesmärgil on ta vaikusega pesa lähedal koos, seda ühes oma tugeva suurendusega binokliga. Pesa lapsi pesas võib olla mitte ühtegi, üks või mitu.
Kevadel võib pesa tühjaks jääda. Seda siis, kui tagasi ei pöördu kumbki eelmise aasta pesaomanikest. Ja ka uut viupaari ei tule pesa manu. Siis on pesa ja pesa laps oma lasteta. On vaid mööda maad kõndiv pesalaps. Pesa kolmekümnest aastast on pesa hõivatud olnud 19 korda ehk üle poole aastatest. Armastuse õnn on olla koos oma lastega. Meiegi pesas on lapsi olnud tavaliselt 1–2, tavaliselt suurem õde ja väiksem vend. Kokku on tuttavast linnukodust tuule tiibadesse saanud 31 noort hiireviud.
Ilma pesata poleks pesa lapsi. Paljudel pesadel on omad mööda maad kõndivad lapsed ja alati need, kes seal üleval tiibu sirutavad. Pesade juures käijaid lapsi on maailmas palju. Igal neist on omad pesad. Kolmkümmend pikka aastat pole ühe viupesa juurde käinud veel keegi siin ümmarguse suure kera peal.
Ka meie pesal on ikka ja jälle palju lapsi. Tuleku laps saabub pesa juurde pea alati ühte ja sama rada pidi, mis kunagi ei kordu. Pesa juures olemise aja laps on seal mõne minuti või kuni paar tundi. Lahkumise laps kaob pesa juurest ja seda koos pesaga oma mõtetes. Pesa kevadest annan endale märku mina ise. Keegi ei oska seda teha minust paremini. See võiks olla üks minu kevad, mis kunagi algas ja mitte kunagi ei lõpe. Pesa ja tema lapsed kasvavad kogu aja. Nad teevad seda üheskoos ja lahus olles.
Tõusid püsti!
Oma aastate möödudes sai meie jutustuse kangelasest vanim puus püsiv viupesa. Tema aastate kogumine pole veel lõppenud, sest ta on pesapuu otsas alles ja ta leitakse viude poolt kevaditi jälle uuesti üles. Aastal 1999 lisandus kaks pesakäiku. Kevade keskpaik andis kiunuva emalinnu hüüdest märku, et viupaar on jälle kohal. Juuli alguse käik oli käikudest üks suurimaid.
Ronimine naaberkuuse otsa läks ruttu nagu alati. Armsaks saanud pesapuu naaber oli algusest alates olnud see, mis andis võimaluse ilma pesapuu otsa ronimata teda saada, et kes pesas seekord siis on. Kuueteist meetri kõrguselt vaade pesale avaneb ja seda kaheteist meetri kauguselt. Kõik, mis on Patermäe hääled, naabri otsa ronides vaikivad. Ja seda vaid minu jaoks. Nii ka täna, 2. juulil 1999. aastal. Lehelind ja vainurästas vaikivad vaid minu kõrvades. Vaikin ka mina, kes ma ronimisega ametis olen.
On viupoegade suureks saamise aeg. Kui saabub ronimise kuueteistkümnes meeter, avaneb aasta otsa oodatud vaade pesale. Pesas on viis täissulis poega. Midagi uut enda lähedal nähes tõusevad nad püsti ja jäävad ootele, et mis uus nähtus kõrvalpuul edasi tegema hakkab. Uus silmapaar ja tema omanik saavad hetkega suureks ning lahkuvad tuldud teed mööda tagasi. Viis lennuvõimeliseks saanud viupoega on üks omalaadne rekord. Saanud rekordiga suuremaks, said pesakäija pesakäigud innustust ja hoogu juurde.
Ei lahku!
Pesa ja tema aastad pesa lapsest ei lahku. Kui mõnel öösel pole und, on une ja unenägude asemel ühe pesa mitusada lugu. Laps ei lahku unetutest öödest ja pesa juures kogunenud aegadest. Oma mõtetes võid olla igal pool ja igal ajal. Pesa juures viibisin ma sadu tunde kohapeal ja hulga rohkem tunde kusagil mujal olles. Lahkuda võid igalt poolt ja igast ajast. Pesal üksi igav ei hakka. Aga ehk ta ikka ootab mind tagasi. Ära minemata tema juurest võiksin sinna jäädagi. Ometi pean ma jääma enamuse ajast tema juurde vaid mõttelendudes. Mõttelend ise algas siis, kui pesa vahetus läheduses esimest korda viupaari nähes taeva poole vaatasin. See ühine lend on kestnud juba kolmkümmend aastat.
Märkmik räägib.
Kadunud asjade seast võib palju leida. Leidnud esimese sõbra rõngastusmärkmiku kakskümmend viis aastat hiljem üles, leidsin sealt meie loo kangelase-vanima viupesa kohta esimese sissekande: 12. juunil 1982 rõngastas minu esimene sõber seal kaks viupoega. Märkmik ei räägi ise, tema ja tema kunagise omaniku mõtteid on vaja hoolikalt lugeda. Peale mitmeid kolimisi siia ja sinna väiksel kodumaal oli rõõm märkmikku taas leides sama suur, kui kunagi viupesa ennast esimest korda nähes.
Õpitud mõtted
Kingitud rõngastusmärkmik oli minu elu esimene rääkiv sõber. Rääkides tegi ta mulle selgeks lindude rõngastamise esimesed tarkused ja õpetas mind ennast mägedes kogutud mõtteid kirja panema. Tema põskhabemes kinkija rääkis vähem kui kingitus ise. Avali silmi sai mõlemaga koos oldud ja nende mõtteid lugema õpitud.
Üks sügisehõnguline käik Kuresöödile oli varasematest erinev. Ammu lõppenud sõprust ei läinud ma hulk aastaid hiljem sealt enam taga otsima. Otsisin esimese sõbra juurest vastuseks ühte lauset: et millal sa meie Patermäe pesa leidsid? Vastuseks oli vaikne: vist sama aasta mais, kui pojad rõngastasin. Sõprus pärast seda ühte käiku tagasi ei tulnud, sest vaikusest ei sünnigi tavaliselt ühtegi sõprust. Jäi vaikne sõprus ühise minevikuga ja rohkem rääkiva päevinäinud rõngastusmärkmikuga.
Uuesti!
Pesaga jäin lõpuks üksi ja kahekesi. Pärast kolmekümmet koosoldud aastat polnud me kumbki teineteise jaoks kadunud. Me algasime mõlemad pidevalt uuesti. Seda nii kahekesi koos olles kui üksteisest kaugel eemal viibides. Täpselt nii nagu pea inimpõlvkond tagasi. Kolmekümneaastase pesaga ja neljakümneaastase pesa lapsega alustasin edaspidi uut moodi. Me kumbki enam ei vananenud. Uus ja noor pesa jäigi selliseks. Iga edaspidine käik tema juurde on käik millegi uue poole, mida mõlemad soovime.
Vananematu pesa ja tema laps on jälle noored. Seda nii koos kui lahus olles. Alles on jäänud minu vabadus minna pesa juurde koos tema lapsega siis, kui seda südames soovin. Ja seda ma aina uuesti teengi, seda nii mineviku, tuleviku kui tänapäeva vaatevinklis. Minu õnn on minu pesa. Koos uute käikudega sinna ja aastate hulga suurenemisega saab õnn aina suuremaks.
Kasvav pesalaps ja tema suurenev õnn käivad käsikäes mööda laia maailma ringi. Ilmselt ainult uued hiireviudest pesaomanikud ei tea, kui auväärt eas nende väljavalitud uus kodu on. Pesa jutustuse lugeja nüüd seda teab. Järele võiks veel midagi öelda. Ma jätan selle siinkohal vaikimisi tegemata ja soovitan igaühel endal üks isiklik pesa leida, et aastatega kõik temaga seonduv kokku lugeda. Head lugemist!
Ühe alguse algus
Sügisel annan endale pesa juures aega. Üks aasta temaga hakkab ümber saama ja aega ühiseks koosolemiseks on vaja meile mõlemale. Pärast sügist annan pesale endale aega. Pesa ümbrus hakkab vaikima suve keskpaiku, kui noored viulapsed pesa juurest lahkuvad. Vaikuse lõpetab kevadpööripäeva aegne esimese saabunud viu vali hüüd. See armsaks saanud hääl lõpetab ka minu talvepikkuse vaikuse. Ma hakkan rääkima pesa juures ja mujal olles. Nüüd said mõned minu jutud ja vaikused ümber jutustatud. Head lugemist!
Talve vaikustes jõuan pesa juurde harva. Põhjuseks on minu ja pesa vaikused ise. Kolmekümne pesa aastakäigu peale loen hinges kokku vaid ligi poolsada talvist käiku tema juurde. Muid käike muudel aegadel kogunes kolmesaja ringis. Ka need said aastakaustikest kokku loetud. Pesa juurde käike ja tema hääli loen kokku ka edaspidi, seda niikaua kuni pesa üleval puus püsib. Head lugemist!
Pesa ja Patermäe koidik on igal kevadel uus. Uueks saada tahtev nende poeg läheb jälle kõigi nende nelja juurde.
Patermäge ja pesa ning kevadet ja koidikut sellisel kujul pole paljudel meie seast. Nüüd väikse jutustuse näol on ta paljudes olemas. Patermägi kinkis mulle ühe koidiku minu ühes alguses. Alata võib nüüd igaüks ise, kui on jutukese läbi lugenud. Head lugemist!
Lugu leitud 1982–2012 ja kirja pandud talve hakul 2012.
