Tarek Wheibi sõnul ei ole tema asi otsustada inimeste tausta üle või anda selles osas nõu. “Aga kahjuks see, mis Lähis-Idas toimub, mida meedia on kajastanud ja mida inimesed näevad… See on siinsele regioonile väga “must” aeg,” lausus ta.

“See ei ole üldiselt selline ja laias plaanis inimesed sellised ei ole. Olen Punase Risti töötaja, aga olen ka liibanonlane. Olen siin elanud kogu oma elu. See, mida inimesed näevad, ei ole see, milline siinne maailm tegelikult on,” märkis Wheibi.

Tema sõnul jäävad vägivald ja vägivaldsed inimesed rahumeelsetest inimestest paremini silma ja seda maailm näebki, ent enamik neid, kes on Süüriast lahkunud, ei ole nõus sellega, mis seal juhtus. Nad on rahumeelsed.

“Eesti on väga kaugel, aga vaadake lugude taga inimesi,” pani Wheibi eestlastele südamele. Tema sõnul tuleb näha detaile ja seda, mida need inimesed on pidanud läbi elama.

“Pearätik ei muuda fakti, et sa oled inimene ja see (pearätik – toim.) ei muuda sind vägivaldseks,” ütles ta.

Enamik põgenikest on lihtsad süürlased

Püüdes portreteerida süürlasi, kes on sõja eest Liibanoni põgenenud, ütles Wheibi, et tema kogemuste põhjal on enamik neist inimesed, kes elasid lihtsalt oma elu.

“Nad on pered, kes käisid tööl ja koolis, kel olid oma ambitsioonid ja kõik oli stabiilne,” jutustas ta. “Enamik neist olid tõsimeeli sunnitud maalt lahkuma. On inimesi, kelle maju pommitati, kui nad olid kodus ja pääsesid napilt eluga. On inimesi, kes lahkusid, kaasas vaid seljas olevad rõivad. Paljud inimesed ei plaaninud maalt lahkuda – nende lahkumine oli spontaanne. Paljudel inimestel on kadunuks jäänud lähedasi, kelle saatus on teadmata. Punane Rist aitab neid, see on üks meie tähtsamaid tegevusi.”

Punase Risti ülesanne on aidata näiteks seesuguste juhtumite korral, kui Süüria sõjapõgenik palub abi kadunuks jäänud pereliikmete leidmisel.

“Osa inimesi on arreteeritud. Meie organisatsioon Süürias teeb koostööd sealsete võimudega, et saada teada kadunud inimeste saatus.

Peaaegu iga pere on olnud vägivalla tunnistaja, nende kodusid on pommitatud või keegi on kadunud ja nad olid sunnitud lahkuma,” märkis Wheibi.

Põgenikekriis mõjutab kogu riigi toimimist

Liibanon on riigi ajaloo suurima hulga põgenike saabumise tunnistajaks ja kõik, mis Lähis-Idas toimub, mõjutab ka Liibanoni.

“Meil on juba 1,5 miljonit põgenikku – riigis, kus on umbes 4 miljonit enda elanikku,” rääkis Wheibi. “Põgenikke hakkas saabuma neli aastat tagasi, mis tähendab, et kõik riigi sektorid on ülekoormatud – tervishoid, haridus, majandus, taristu, veemajandus, hügieen. See on riigile suur humanitaarväljakutse.“

1967. aastast Liibanonis tegutseva Punase Risti ülesanne oli algselt aidata palestiinlasi, kes hakkasid riiki saabuma samal aastal. Samuti oli Punane Rist abiks kodusõja-aastail 1975-1990 ning kõigi muude konfliktide ajal.

“Kui praegu räägime peamiselt Süüria kriisist, siis nüüd on palju organisatsioone, mis sellega seoses töötavad,” rääkis Wheibi.

“Peamine neist on ÜRO põgenikeagentuur (UNHCR), mis juhib enamikku tegevust. Punane Rist püüab täita tühimikke, mida teised organisatsioonid ei täida.

Näiteks Süüria põgenikud saabuvad Liibanoni, mis on UNHCR tegevusvaldkond, ent kui on tegemist Süüria palestiinlastega, siis nemad ei lähe teiste organisatsioonide mandaadi alla. Samuti on liibanonlastega, kes elasid Süürias ja tulid Liibanoni. Ka nendega ei tegele teised organisatsioonid. Nii et me püüame aidata seal, kus teised organisatsioonid aidata ei saa. See on meie peamine ülesanne,” lausus ta.

Punase Risti haiglas saavad abi kõik haavatud

Põgenikekriisi tõttu on ülekoormatud Liibanoni haridussüsteem, sest see ei ole loodud nii suure hulga inimestega hakkamasaamiseks. Wheibi sõnul püüab valitsus küll süürlastele kooliskäimist võimaldada, aga koolid on ülerahvastatud, hoolimata mitmes vahetuses töötamisest; paljud põgenikud elavad hajutatud aladel, kus koolis käia ei saa jne.

“Kahjuks Punase Risti tegevusvaldkond pole haridus,” ütles Wheibi. “Me tegeleme tervishoiuga, meil on Põhja-Liibanonis oma haigla, kus ravitakse Süürias relvakokkupõrgetes vigastatuid. Nad ei pea olema süürlased – see haigla on ehitatud kõigile. Võtame vastu kõiki, kel on kas kuulihaav, plahvatuses saadud haav vms. Teeme seda tasuta, pakume taastusravi ja psühhooligist abi posttraumaatilise stressihäire puhul jne.”

Põgenikevoost on mõjutatud ka kohalikud elanikud ja see tekitab pingeid ning muresid, ütles Tarek Wheibi. Seepärast aitab Punane Rist ka liibanonlasi.

“Näiteks Bekaas tegime hiljuti kolm väga suurt veeprojekti, mis aitab rohkem kui 2000 inimest, kelle seas on ka kohalikud inimesed, et nad saaksid parema juurdepääsu (joogi)veele,” selgitas ta.

Küsimusele, kas liibanonlaste ja süürlaste vahel on pingeid, vastas Wheibi: “On intsidente, aga ausalt – Liibanoni rahvas saab sellega väga hästi hakkama. Meil ei ole palju turvalisusega seotud juhtumeid.”

Wheibi sõnul on probleem selles, et Liibanonis pole ametlikke põgenikelaagreid. Süürlased seavad end sisse üle kogu riigi. Liibanonis on rohkem kui 1700 mitteformaalset, spontaanset laagrit eri külades ja linnades.

“Loomulikult see tekitab vahel kohalikus kogukonnas probleeme ja vahel on põgenikke eri moel ahistatud, aga laias plaanis pole olnud midagi suurt,” lausus Wheibi. Valitsus teeb oma parima, et sellega hakkama saada, paljud organisatsioonid samuti, nii et siiamaani on kõik suhteliselt hästi. Olukord ei ole ideaalne, aga võiks olla palju hullem. Riik on siiani üsna hästi hakkama saanud.”

Vaata videost, kuidas sündis intervjuu Tarek Wheibiga!