Vaene lind: mis saab rändega hilja peale jäänud toonekurest?
Eile hommikul avanes üsnagi nukker vaatepilt. Maa oli esimest korda silmnähtavalt härmas ja inimesed tõmbasid sallid kaela. Alu tee ääres jalutas aga rahulikult keset seda härmatist toonekurg. Kaugelt tundus, et toonekure tervis on heas korras ja tundub, et ta saab ka lennata. Mis ometi siis takistab teda ära lendamast?
Keskkonnaameti looduskaitse bioloog Monika Laurits-Arro pakub, et kuna toonekurg nähtavalt vigastatud ei ole, on tõenäoliselt tegemist hilise pesapojaga, kes ei ole lihtsalt jõudnud endale piisavat rasvakihti kasvatada. „Tõenäosus, et ta minema lendab, on täiesti olemas, sest sügis on hästi soe olnud,“ arvab Laurits-Arro optimistlikult. Ilmade külmemaks minnes hakkab ka toitu nappima ja ehk lendab siis toonekurg minema.
Kui seda aga ei juhtu, siis näitab see lihtsalt paraku, et tegemist on nõrga isendiga. „Temast ei saagi asja,“ tõdeb Laurits-Arro. Loodusseadused on juba sedavõrd karmid, et nõrgad isendid lähevad looduse aineringesse.
Laurits-Arro räägib, et selliseid õnnetuid juhtumeid võib ka teiste lindude juures märgata. Toonekurg on lihtsalt suur lind ja jääb paremini silma.
Midagi toonekure heaks teha veel ei saa. Lendavat kõbusat lindu on pea võimatu kätte saada. Kui teda kätte ei saa, siis ei saa teda ka kuidagi aitada. Ainuke võimalus on, et kui lind jääb lõpuks väga nõrgaks, siis saab keskkonnaamet ta kinni püüda ja mõnda loomakeskusesse transportida.
Soojal talvel võivad toonekured lahtiste veekogude äärest toitu leida. Reeglina nad siinses kliimas aga talve vastu ei pea.
Loodame, et toonekurg kasvatab endale kiiresti hädavajaliku rasvakihi ja asub rändele. Laurits-Arro kinnitab, et kuigi põhiline ränne on möödas, on siiski üksikuid isendeid, kes veel oktoobri lõpus selle tee ette võtavad.
Loe pikemalt 7. oktoobri Raplamaa Sõnumitest
