Allikas paikneb Haanja kõrgustikul kuplitevahelises nõos. Idapoolsel künkal asuvad Kalmatu talu hooned, läänepoolne on haritav maa. Nende vahel asub kitsas soine põhja-lõunasuunaline nõgu. Allikas voolab välja selle nõo läänepoolsest astangutaolisest servast lõuna suunas kitsa ojakesena.

Allikas asub talumajast 35 meetri kaugusel põlispuude all, kahe suure tamme vahel. Allikat ümbritseb 1,5x1,5m puidust kaevuraketis, pealt kinni, avada saab luugi. Vett saab kätte toki otsa paigaldatud plekkpurgi abil. Allika sügavus on 0,5 meetrit, põhi liivane. Vesi keeb välja kahest kohast, suvel ära ei kuiva. Vesi on läbipaistev, lõhnatu, veidi hapukas. Allika väljavool on hinnanguliselt 0,5 l/s. Taluinimesed puhastavad allikat regulaarselt.

Allikaojast allavoolu kümne meetri kaugusel seisab sisseehitatud korstnaga suitsusaun.

Allika kohal on vanasti asunud ohvrikivi, praeguste mägimändide juures. Kui lauta ehitama hakati, siis ohvrikivi lõhuti ja paigaldati tükid alusmüüri. Laut põles kaks korda maha. Allikast paarkümmend meetrit ida poole jääb ka maa-alune kalmistu – sellest allika paralleelnimi Kalmete läte või Kalmetu läte.

Praegu talu suvekoduna kasutava perenaise Ulvi Raidi sõnul tehti talumajast üle tee jääval põllul umbes 100 m kirde poole 1980ndatel maaparandustöid, enne seda olid põllul olnud vanad hiiepuud (6–7 vana tamme) ja ka voolav allikas. Võib oletada, et see võis olla hiieallika paik. Tollane vanaperenaine Miili Haab oli kuivendusmasinaid nähes põllule jooksnud ja hüüdnud kurvalt: “Aavad püha vee toro sisse!”

Ohvrikivi kohta on pärimuslugu 1939. aastast. “Tõniskivi on Villa külas Haava talu õuel seisnud vana ohvrikivi, mille hiljuti sinna asujad tarvitasid ehitusmaterjaliks. Kivile toodud tinispäeva ajal ohvriks seapea ja villu. Tuul ajanud villu laiali ja sellest saanud küla hiljem nimegi.

Et tegu on ohvriallikaga, siis tervisevett võttes tuleb allikale ohverdada, kas siis hõbemünt või loos viidatult jätta alliakakaldale villu.