Midagi kreetalikku on tol mahedal augustiõhtul Riia äärelinnas Baltezersis, kui esimest korda Ēvi Upeniecet kohtan.

Miks elab naaberriigis tunnustatud Eesti päritolu kunstnik vagunelamus ja tahab iga hinna eest leida oma Eesti juuri?

Sest nüüdseks on see andekas ja vapper naine jäänud siia ilma üksi. Kõigepealt hukkus tema abikaasa, skulptor Voldemars Rapiks autoõnnetuses, siis suri poeg, suurepärane fotograaf Kārlis Upenieks, 52 aasta vanuses infarkti.

Ja kaks aastat tagasi, 26. jaanuaril 2014, süttis tema kodu – avar kahekordne maja koos ateljeega, mille krundi ostis Ēvi juba 1950. aastatel raha eest, mille tõi talle koonduslaagri ohvritele loodud mälestusmärgi konkursi võit.

Tuli võttis kõik – perepildid, raamatud, kunstiteosed, Ēvi ja Voldemarsi tööd, poja kunstfotod. Nüüd toetub ta sõprade abile, räägib koer Lorisega ning kallistab oma Asnātet. See on ta lemmiktöö, pronksist naisepea kaunite idamaiste näojoontega.

Seda kõike pärast pikka, ilusat ja rikast elu Läti ühe hinnatuma kunstnikuna juba nõukogude ajal.

Mööblimeistrist vanaisa

Nii palju, kui Ēvi teab, oli üks tema emapoolseid esivanemaid Mahtra sõja kangelane Toomas Lep. Üks neist kõige kangematest, kes sai oma sada vitsahoopi kätte ja jäi ellu.

Täpsemad andmed algavad vanaisa Aleksander Oinasest, kes oli Lutheri mööblivabriku meister. Vanaisal läks väga hästi seni, kuni Carl Luther 1920. aastatel vabriku pojale üle andis ja too asju omamoodi korraldama hakkas.

Aleksander Oinas sai tööd Riia vineerivabrikus ja läks koos naise Louise ning nooremate laste Leida ja Alfonsiga Lätti elama.

Leida Oinas, Ēvi ema, oli õpetaja. Ta oskas eesti, vene ja saksa keelt, läti keelt aga tuli alles õppima hakata.

Sellest hoolimata oli noore naise elu suurlinnas lõbus. Seal kohtus ta ka isa kolleegi Eduards Upenieksiga, noored abiellusid ja 22. augustil 1925 sündis neil tütar, kes sai Eesti nime Evi.

Pere elu lõi segi 1930. aastate majanduskriis. Baltimaade suurimat tööstuslinna Riiat raputas see korralikult. Töö kaotasid kõik – nii Ēvi vanaisa, isa kui ema.

“Tehased pandi kinni ja kõik tuli maha müüa!” teab naine oma elu esimese raske hetke kohta. Samas kiidab ta ema, kes hoolimata raskest ajast leidis tütrele ühe Riia parima kooli. “Poisid ja tüdrukud õppisid samas majas, aga nende jaoks olid eri uksed,” on Ēvil kooliajast meeles. “Ja kui tahvli ette vastama läksid, pidid tegema reveransi.”

1932. aasta kevadel sai Ēvi Upeniece pärast esimese klassi lõpetamist tunnistuse, kus seisis muu hulgas kirjas, et tal on hea käelise tegevuse oskus, värvitunnetus ja fantaasia. “Mulle on kogu aeg meeldinud joonistada ja savi voolida, ja see tuli mul hästi välja,” kinnitab ta.

Lapsepõlves käis Ēvi elu neljas keeles, mis olid talle võrdselt tähtsad. Emaga rääkis eesti, isaga ja naabritega läti keelt, hoovi peal vene keelt ja saksa lasteaias saksa keelt. Kahjuks oli emakeel see, mis kõige varem ära kadus.

“Algul käis ema Eesti seltsis, aga 1932 vanaisa suri. Isa eesti keelt ei osanud ning ei tahtnud sinna minna,” oskab Ēvi vaid öelda.

Nii hakkas emagi seal harvemini käima ning Eesti elu ja keel jäid kaugeks. “Emale oli see valus, et eesti keel jäi kaugeks ja ka mina seda enam ei rääkinud,” tunnistab Evi 80 aastat hiljem. Praegu oskab ta läti, vene, saksa ja inglise keelt. Eesti keelest saab aru, ent ei räägi.

Mõned kokkupuuted Eestiga siiski olid. Nii meenub Ēvile, et kui vanaisa Aleksander Oinas 1932. aastal suri, tuli matustele kaks väga šikki daami Eestist, ilmselt tema õed.

Ta on imetlenud ka 1930. aasta Miss Estoniat, sest kui too Lätit külastas, ööbis ta Ēvi onu juures.

1946. aastal käis ta ise esimest korda Eestis ja kohtus sugulastega. “Mulle jätsid tugeva mulje Tallinna kohvikud,” ütleb Ēvi. “Lätis on kohvik söögikoht, Tallinna kohvikus aga istusid daamid, lobisesid, suitsetasid ning vahepeal rüüpasid ka tilga kohvi. Ja mitte kellelgi polnud peas rätti, kõigil olid kübarad! Siis otsustasin, et ei pane omale ka kunagi enam rätti pähe!”

Läti oma Aristide Maillol

Kooli lõpetas Ēvi Upeniece väga segasel ajal, 1944. aastal. Erialata tüdruk kartis, et ta saadetakse Saksamaale tööle. Selles hirmus läks sanitaarkursustele. Korraga tuli õppida, käia praktikal ja haiglas tööl.

“Algul ehmatasin, sest seal olid paljad haavatud mehed, aga õnneks pidin ainult neid jootma,” muigab ta nüüd, meenutades oma esimesi kogemusi inimkehast.

1944. aasta novembris kuulutas kunstiakadeemia välja keraamikakursuse. “Keraamika – tähendab, seal on savi, lähen,” sündis kiire otsus, mis määras saatuse.

Ēvi Upeniece õppis kunstiakadeemias aastatel 1944–52. “See oli aeg, mil professorid ei saanud kunstist rääkida, sest siis oleks nad Siberisse saadetud,” ütleb ta. Ainsad tõelised kunstnikud, kelle elust ja loomingust räägiti, olid vanad kreeklased.

“Kui üks minu töö oli noorte kunstnike näitusel, öeldi, et mul on Mailloliga sarnane käekiri. Mina polnud sellest midagi kuulnud ega näinud,” meenutab kujur.

Praegu, kui Prantsuse gobelänist ja skulptor Aristide Maillol internetiotsingust kergesti leitav on, võib kinnitada, et võrdluses on tõetera.

Tüdrukud aitasid välja ujuda

Praeguseks on Ēvi Upeniece kujur, kelle töid on Läti kunstimuuseum ostnud kõige rohkem. Tema loomingu kõige olulisem teema on naine. Neid on ta loonud nii pronksist, graniidist kui marmorist. Tema tööde kohta öeldakse, et nad on harmoonilise kujuga ja omapäraselt emotsionaalsed, tulvil hellust ja tugevat vaimujõudu.

Palju on Upeniece kujutanud kultuuritegelasi, kelle hulka kuuluvad ka tuntud Läti näitlejannad Vija Artmane ning Elsa Radzina. Viimasega jäid nad sõpradeks Elsa surmani.

Kunstnik ei salga, et on teinud ka nn nomenklatuurseid tellimustöid. “Selleks et ära elada, peab olema tellimusi,” selgitab ta. Nii on ta loonud skulptuure töölistest ja sõjamälestisi.

“Olen oma tüdrukutega välja ujunud,” ütleb ta. Ka töölisnoort või sõjakoledusi võib ju edasi anda naise kaudu.

Näiteks räägib ta oma Salaspilsi madonnast. See on kuju naisest, kes hoiab käsi nii, nagu tal oleks laps süles. Käte vahel on aga tühjus – laps on sealt välja kistud ja viidud krematooriumisse. “Tegin ja nutsin,” meenutab Ēvi tööprotsessi.

Oma sõnul ei saa ta teha ühtki portreed, kui ta ei aima portreteeritava hinge. “Teen inimesi, kes on mul südames, siis tuleb hing sisse,” sõnab ta. “Skulptuur ei ole ainult kolm mõõdet, sel on ka neljas mõõde – hing!”

Nii nägi ta Kaspia ääres üht meeldejäävat nägu – kalurite brigadiri Bagdurgani. Töö pandi näitusele ja seal nägi seda üks teadlane, kellele portree meeldis nii väga, et ta hakkas Bagdurgani lausa kalandusministeeriumi kaudu otsima.

Kuningannast portreed ei saanud

1992. aasta skulptuurinäitusel sai Ēvi sõbraks ka ühe Taani keraamikuga ja naised otsustasid teha Taanis ühisnäituse.

“Ma ei saanud oma skulptuure välja viia, sest esiteks olid nad suured ning teiseks kuulusid parimad neist fondidele ja muuseumidele,” meenutab Ēvi. “Talv otsa istusin ateljees ja tegin väikesi koopiaid.”

Kevadel pakkis ta 17 kilo töid kokku ja sõitis Taani, kus tegi eduka näituse. Taas toodi esile tema naisekujude hingestatust.

“Võiksin ju teid ka teha, aga sellest ei tuleks midagi välja, sest ma ei tunne teid,” ütleb Ēvi Upeniece mulle uurivalt otsa vaadates. Mul pole selle ülestunnistuse peale põhjust kurvastada, sest see asetab mu lihtsalt ühele pulgale Taani kuningannaga.

Kuninganna Margrethe II-ga kohtus Läti skulptor Taani väikelinnas Frøstrupis Kirsten Kjæri muuseumis.

Kirsten Kjæri muuseum asub Jüütimaal. Seal on elutoad, ateljee, söökla, muuseum ja kontserdisaal. Kirsten Kjær oli kunstimetseen, kes pakkus muuseumis kunstnikele töötamisvõimalust. Näiteks Serbia sõja ajal sai seal elada kümmekond sõja jalust põgenenud Serbia kunstnikku.

Ēvi veetis Taanis kokku kümme suve, aastatel 1993–2003.

“Ühel aastal ootasime kuningannat külla. Kunstihuviline kuninganna tuligi, vaatas muuseumi, vesteldi, pildistati. “Hiljem proovisin seda kuningannat portreteerida, aga ma ei saanud teda kätte – tal oli kogu aeg keep smiling näol,” kritiseerib Ēvi.

Kirsten Kjæri muuseum tegutseb ka tänapäeval ning Ēvi Upeniece kuulub selle eestseisusse.

Kui piirid lahti läksid, käis naine ära oma noorpõlve unistuste maal Kreekas. Kreeka kunstist rääkides hakkavad tal praegugi silmad särama ning ta võib peast ära jutustada ühe Kreeka müüdi teise järel. Talle meeldivad Kreeka jumalannad.

“Kolm tuhat aastat tagasi töötasid Kreekas skulptorid ja tegid oma suurepäraseid skulptuure samade lihtsate vahenditega millega mina praegu!” imetleb kunstnik.

Needsamad lihtsad vahendid – noa ja peitli – võtab Ēvi Upe­niece ka praegu kätte peaaegu iga päev, et kas või natuke tööd teha. Ta armastab ikka luua naisenägusid ja -figuure ning üheks loomingut läbivaks teemaks on naine lapsega.

Seda ka pärast 2003. aastat, mil ta pidi matma oma ainukese lapse. “He never gives you more than you can bear” (“Jumal ei anna sulle rohkem, kui sa kanda suudad”), kirjutasid talle sõbrad tol raskel aastal.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid