Väikelinnas elav N. on ilus naine, pikemat kasvu ja sale. Kui ta kohvikusse astub, pööravad mehed pead. Temalt ei saa nad pilkugi.

“Kõik see kestis kümme aastat,” ütleb ta. “Algas vaimse terroriga ja lõppes peksmisega. Õnn, et veel elus olen.”

Algus oli tore. Kuus aastat vanem mees rääkis, et igatseb peret ja oleks õnnelik ühist last kasvatades. “Rääkis ennast ilusaks,” ütleb N.