Vanarahvas on nimetanud päeva ussi äratamise päevaks, silakapööramise päevaks ning kasutusel on olnud ka madisepäev, madisepäe, madisõpäe, madisepäiv, madisepääv, madissepäev madissapäev, madiksepäev, matsabä, matsapäev, matsepää , matsebä, madsebe, matsapäev, matjuksepäiv jms.

Sel päeval tulevat ussil hing sisse ja ta pööravat teist külge. Kui matsapäeval paistab niigi palju päikest, et mees jõuab hobuse selga hüpata ehk uss üle tee roomata, tuleb päikseline ja kuldne suvi. Viljasaagile ei mõjuvat see aga hästi.

Madisepäeva ilmal ja samuti inimeste tegemistel on väga suur mõju eeloleva aasta ussi- ja putukarohkusele. Seetõttu on siis kasulik hoolega tube ja lautasid pühkida, pesu pesta ja õue piirata. Hoidutakse aga puude ja okste kojutoomisest, kudumisest ja nõelumisest.

Madisepäev oli rikas töökeeldude poolest. Eriti kardeti putukate ja usside pärast. Madisepäeval pidi putukatele ja maamardikatele elu sisse loodama ning kui sel päeval lund sajab, tuleb suvel palju parmusid. Ohtlikuks peeti nõela ja üldse terava eseme kasutamist, sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtumist. Samuti ei tohtinud sel päeval kapsaid, ube ega herneid keeta - need minevat kasvuajal ussitama. Keedeti peamiselt kartuli- ja tangusööke.

Apostel Mattias on üldiselt lihunike ja ehitajate kaitsepühak. Madisepäev oli vanarahva talviste tegemiste juures tähtpäevaks, mil rannarahvas kogunes veelahvandikele hülgeid püüdma. Et aga looduses on sel ajal näha juba kevademärke, polnud see rüsijääs enam sugugi ohutu.

Madisepäevast algas ka talve jooksul kootud, tuhavees leotatud ja jõevees puhtaks pestud linaste kangaste pleegitamine.

Noorem rahvas oli madisepäevast alates elevil, sest siitpeale algas kosjahooaeg. Viimased kaks asja olid omavahel ka seotud – kosjakuulutajad soovitasid tulevasi noorikuid just valgete linade järgi. Perest, kus linad olid valged, võis julgesti naise võtta..

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid