Anna Verschik: Keelt ei peaks raami suruma
Alustan kaugemalt. Kunagi 2014. aastal kirjutas oma Facebooki-lehel ukraina–vene luuletaja Boriss Hersonski, et enne oli tal kaks kodumaad ja üks emakeel, nüüd aga üks kodumaa ja kaks emakeelt. Kuidas nii, võib lugeja küsida, kas selline asi on võimalik?
Teine juhtum puudutab samuti Ukrainat. Noorema põlvkonna kuulsamaid luuletajaid ja kirjanikke Serhij Žadan käis ülemöödunud aastal Ukraina eri paikades ja kirjutas muljetest Ukraina portaalis tsn.ua (olgu märgitud, et ta on teede, mitmesuguste maastike, mahajäetud ja räämas hoonete, suvaliste ettejuhtuvate detailide ja hetkemeeleolu kirjelduse ületamatu meister).
Oma essees “Vaeste inimeste hääled” (“Голоси бiдних людей”) mainib Žadan vestlust Donetski teatri valvuriga. Esialgu reageerib valvuriproua tõrksalt, siis soojeneb üles, kuuldes ukraina keelt ja tunneb üha rohkem huvi. Žadan nendib: “On huvitav kuulata, kuidas aja möödudes on tema jutus üha rohkem ukraina sõnu ja kuidas tema suržik [ukraina–vene vahepealne keelevariant] muutub üha pehmemaks ja soojemaks.”
Ning kolmas juhtum. Facebookis on tekkinud lehekülg “Mine üle ukraina keelele” (“Переходь на українську”, aadress https://www.facebook.com/perehodnamovu/). On etnilisi ukrainlasi, kelle vanemad läksid kunagi üle vene keelele (tõsi, nende vene keel on tihti tugevate regionaalsete iseärasustega).
Kui keel saab omaks
On neidki, kes pole sugugi etnilised ukrainlased ja kelle lapsepõlvekodus ei räägitud üldse ukraina keelt, aga kes tahavad nüüd kas täielikult üle minna ukraina keelele või kasutada seda mõne teise keele kõrval võrdselt.
Mida sellest kõigest arvata? Esimese juhtumi kommentaariks: luuletaja Boriss Hersonski on viimase ajani kirjutanud vene keeles, seetõttu pidas enne teadaolevaid sündmusi Venemaad teiseks kodumaaks, seda muidugi mitte poliitilises, vaid kultuurilises mõttes (ta on üks teravamaid NSVLi ja Vene poliitika kriitikuid, olgu see kohe selge).
Ukraina keelt valdab ta vabalt ja on tõlkinud luulet vene keelde. Ukraina alade okupeerimisele ja sõjale reageeris Hersonski muu hulgas nii, et hakkas üha rohkem postitama oma Facebooki-leheküljel ukraina keeles (mõne tuttava ja sõbra pahameeleks). Ta hakkas ise oma luulet ukraina keelde tõlkima ja luuletab nüüd mõlemas keeles.
Järelikult ei ole asi ainult keeleoskuses (seda on mõnikord väga raske objektiivselt mõõta) või päritolus, vaid ka emotsioonides ja kuuluvustundes. Ukraina keel pole lihtsalt üks keel, mida Hersonski oskab: see on tema jaoks (vene keele kõrval) oma keel.
Žadani kirjeldatud valvuriproua ei räägi ilmselgelt “puhast” ukraina keelt. Aga mis siis? Keeleteadlane teab, et puhtaid keeli pole olemas.
Kõik keeled laenavad, ka eesti keel, kusjuures osa laensõnu on muutunud nii enesestmõistetavaks, et tavakasutajal pole nende võõrast päritolust aimugi; mõned laenud aga kaovad aja möödudes (näiteks igapäevased eesti sõnad nagu “kool”, “tool”, “arst”, “kauss”, “hammas”, “kapsas”, “sada”, “praalima”, “nikerdama” on kõik laenatud eri keeltest, samuti pealtnäha eesti sõnad nagu “õppejõud” või “käsiraamat” on üles ehitatud võõra malli järgi).
Mis puutub suržik’usse, siis on parem, kui kõneleja püüab kuidagi markeerida oma solidaarsust, poolehoidu, viisakust. Pandagu tähele, et kuigi mõni ei julge rääkida ühe keele “täisversiooni”, ei suru ta sellepärast veel teist keelt kellelegi peale.
Keelevahetuse tagasipööramise asjatundjad rõhutavadki, et purism võib olla keele taaselustamise ja -kasutamise tõsine vaenlane: need, kes soovivad millestki alustada, ei julge suud lahti teha, sest kardavad tõrjumist. See ei tähenda, et keelt ei peagi õppima, kuid mõni venepärane väljend või vene sõna ukraina lõppudega ei ole katastroof. Kes teab, milline on tuleviku keelekasutajate keeleline taju ja normitunne.
Ajaloolises perspektiivis on mitmes tänapäeva auväärses kirjakeeles palju “vigu”, mis on tingitud n-ö lõpuni omandamata keelest, üks markantsemaid näiteid on fikseeritud rõhk esimesel silbil läti keeles, mis on läänemeresoome päritolu.
Lehekülg Facebookis on huvitav inimlikus mõttes. Jälgin seda hea meelega. Miks keegi õpib selgeks ja hakkab kasutama esivanemate keelt, on enam-vähem arusaadav (nn juurte otsimine). Aga ukraina keele uuskasutajate hulgas võib olla ka neid, kelle esivanemad ei olnud ukrainlased.
Inimesel on loomulikult õigus kasutada seda keelt, mille ta on omandanud lapsepõlvekodus. Samuti on tal õigus kasutada mõnda muud keelt, kas esimese keelega paralleelselt või hoopis selle asemel. Ajendiks on huvi, aga ka esteetika: keel meeldib niivõrd, et tahaks seda kogu aeg rääkida ja omaks pidada.
Uued kasutajad
Mitmekeelsuse uuringutes on tekkinud uus termin: new speakers, umbkaudu tähendab see keele uusi kasutajaid. Nad ei ole sugugi marginaalsed, sest keele käekäik ei sõltu välismõju olemasolust või tugevusest, vaid ainuüksi sellest, kas see keel antakse edasi järgmisele põlvele.
Seda võiksime ka siin Eestis silmas pidada.
