Kirjalikke teateid asustusest Suursaarel on teada juba 15. sajandist. 17. sajandil sattus sinna tormiga merehätta ka diplomaat ning kirjamees Adam Olearius, kes kirjeldas kohalikku kalurite asundust ja kabelit. Muu hulgas tutvus Olearius Eestist pärit kaluritega, kes seal tormivangis olid ning ilma selginemist ootasid. Nood Suursaar – Soome lahe unustatud pärl viisid diplomaadi hiljem Kundasse, kus ta kohtus oma tulevase baltisakslannast kaasaga. Elu saarel kirjeldab 19. sajandi alguses ka Peterburist pärit daam, kes sattus samuti Suursaarele merehätta. Temas tekitas tohutut imestust, et kuidas nõnda tagasihoidlikutes tingimustes elavad inimesed saavad endale lubada söömist hõbelusikate ja peenemate lauanõudega.

Saar kui pärl

Suursaart ehk Hoglandi on nimetatud Soome lahe pärliks. Saarel on imekaunis loodus, mis on inspireerinud mitmeid kunstnikke. Enne Teist maailmasõda oli see populaarne suvituspaik. Suursaarel leidub lisaks mitmeid põnevaid ajaloolisi vaatamisväärsusi: Kumpelkallio kaljujoonised ja kaks Struve meridiaanikaare punkti. Kui 19. sajandi algul tuli üksikuid suvitajaid peredesse, siis aja jooksul hakkas üha enam edukaid mandrisoomlasi Suursaarel vaba aega veetma. Toimekamad saarlased avasid kohvikuid ja organiseerisid ööbimiskohti. 1921 asutati Suurkülas koguni restoran. 1914 algasid regulaarsed laevaühendused saarega ning 1920. aastatel oli Suursaarel juba aurulaeva- ühendus Viiburi, Kotka ja Helsingiga. Kappelniemi liivarand oli hea puhkeala, kuhu 1926 asutati veel üks restoran ja kasiino. Kuigi hooned said vahepeal tulekahjus kannatada, siis pärast põlengut ehitati 1937 uus kahekordne tantsusaal-restoran-kasiino koguni 350 külastajale. Paik sai väga populaarseks ja seal käisid nii saarel peatunud huvipurjetajad kui ka suvitajad. Parematel aastatel külastas Suursaart üle 10 000 puhkaja.

Kalandus ja kunst

Kahe maailmasõja vahel oli elanikke ca 800. Saarel oli kaks suurt kaluriküla – Suurküla ja Kiiskinküla. Kalastus ja hülgepüük olid Suursaarel elutähtsad. Maksudki maksti tava kohaselt soolasilkudes ja hülgerasvas. 1934. aastal oli mõlemas külas ca 100 paati, neist 47 mootoriga. Saarel olid head meremehed, kes said kergesti tööd kaubalaevadel ja lootsidena. Harrastati ka kaubavedu Eesti ja Soome vahel.

Eestiga on Suursaar seotud mitte ainult kalastuse ja kaubaveo, vaid ka kultuuri kaudu. 1926. aasta suvel veetis noor Eesti kunstnik Günther Reindorff Suursaarel terve kuu. Valmis 60 joonist ja 10 pastellmaali. Hiljem said just need aluseks Eesti rahva ennemuistsete juttude imekauniste illustratsioonide valmimisel – kaljurünkad, kaugusse kaduvad metsad ning fantastilised tüükalised ja keerdudesse surutud männitüved esiplaanil. Reindorff soovis ka nõukogude perioodil Suursaart külastada, et seda Sibeliuse Finlandia muusikast inspireerituna joonistada, kuid saarele teda enam ei lubatud. Nõnda tegi kunstnik oma teose valmis 1962. aastal mälupiltide ja kunagiste teoste järgi itaalia pliiatsi ja press-söe joonistusena. “Finlandiat” loetakse Günther Reindorffi üheks kõige üldistusjõulisemaks šedöövriks. Reindorff olevat ise öelnud, et tema jaoks kajastus Soome loodus kõige ehedamal kujul just Suursaarel.

Kahjuks võib tänapäeval sellest imekaunist loodusest osa saada ainult Reindorffi joonistuste ja vanade fotode abil. Piirivalve ei luba Suursaare alla laevadel isegi tormivarju minna.