Võrreldes sajandi või poole sajandi taguse ajaga on jõgedes elavate kalade rändevajadused suurenenud. Maaparanduse, jõgede süvendamise ja õgvendamise tagajärjel on viimase 100 aasta jooksul kadunud kärestikke ja kiirevoolulisi kivise-kruusase põhjaga lõike, katkenud on ühendused kunagiste vanajõgedega, samuti on oluliselt vähenenud kevadeti üleujutatavate luhtade pindala. See tähendab aga kalade jaoks otseselt seda, et sobivate sigimis-, talvitus- ja turgutuspaikade leidmiseks tuleb sooritada pikemaid rändeid.

„Erinevalt inimesest, kes mõtleb, lähtub kala oma instinktidest. Ta otsib sobivat kudeala, tihti oma sünnikoelmut. Kui paisud takistavad kalade rändeid nende traditsioonilistele kudealadele, jäävad väga palju koelmud kasutamata. Seetõttu on paisud kalade arvukusele ja liigirikkusele suurimaks ohuteguriks. Mitmetes veekogudes on looduslikud kalapopulatsioonid hävimisohus, mõnes ka juba kahjuks hävinud,“ selgitas keskkonnaameti veemajanduse koordinaator Elina Leiner.

Kui kalapääsus pole vett või see on risuga ummistunud, siis tuleks sellest teada anda keskkonnainspektsiooni valvenumbrile 1313.