Olite nn nõukogude ajal mitmes tähtsas ametis. Millal esimest korda mõtlesite, et nüüd hakkab riigis küll midagi muutuma?

Kui 1985. aastal tuli võimule Mihhail Gorbatšov. Tema algatatud uutmine ja avalikustamine tõid kaasa põhimõttelise pöörde. Üle suure maa hakati üha julgemalt rääkima oma muredest, avalikkuse ette toodi kuriteod, millest seni vaikiti. Kõnelejate julgus kasvas mitte aastate, vaid kuude ja päevadega.

Oleks Gorbatšovi asemel NLKP peasekretärina jätkanud mõni vanameelne, ajanuks Nõukogude Liit vaevalist, mitte kuhugi viivat poliitikat veel aastaid. Eestis kestnuks edasi Karl Vaino venestamispoliitika, surudes alla eesti rahva säilimissoovi.

Ei ole välistatud, et ühel hetkel oleks hakatud kruvisid taas kinni keerama, mis toonuks kaasa repressioone ja isegi verevalamise kogu suures riigis. Vaevalt oleks Eestil olnud võimalik jõuga end taas iseseisvaks võidelda.

Siiski sai ka Gorbatšov aru, et demokratiseerimine väljub tema kontrolli alt ja hakkas poliitiliselt visklema, otsima tuge vanameelsete poliitikute hulgast, et endist olukorda taastada. Džinni pudelisse ja hambapastat tuubi tagasi panna on aga võimatu. Nii ka seekord.

Olite mitu aastat ministrite nõukogu esimees. Kuidas muutus sel ajal otsuste tegemine?

Olin Ministrite Nõukogu esimees alates ajaloolisest 1988. aasta 16. novembri Ülemnõukogu istungjärgust, kui võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon. Muude otsuste seas kinnitati ametisse ka mind.

Lõpetasin selle töö aga valitsuse esimehe ehk peaministrina aprillis 1990. Viisime ju vahepeal läbi valitsuse reformi, vähendasime oluliselt aparaati, mis oli NSV Liidu eeskujul suur ja kohmakas. Minu eesmärk oli võtta õppust Euroopa demokraatlike riikide praktikast ja professor Jaak Leimanni juhitud teadlaste grupp sai sellega, arvestades üleminekuaja iseärasusi, edukalt hakkama.