Lugemissoovitused Magda-Mariale korda ei läinud, sest ta silmanägemine oli nõrgaks jäänud. Varem armastas ta väga heegeldada, ent silmade kehva tervise tõttu oli seegi võimatu.
Selleks, et leinast kurnatud emake hämaruses või unetutel öödel ei komistaks ning leiaks hõlpsamalt tee tualetti või kööki, paigaldati lakke LED-valgustitest rida. Need säravad öösel nagu väikesed jaaniussikesed ja näitavad teed. Selleks, et voodiga nurgake parem välja näeks, joonistas Ene seinale vanaema linikute mustrid ning kattis maalingutega ka tema voodiotsad.

Taluperemehe manalasse lahkumine muutis kogu pere elu. Enel tuli talutööd enda õlule võtta, aga nukrutsev ema tegi asjaajamised raskeks, okkana torkas see valu pidevalt.

Kodus käsitöösalongi avanud Enel tuli ühel päeval mõte. Ta ostis peotäie suuri pintsleid, ehituskauplusest värve ning soodushinnaga tapeedirulle. Esialgu tundus, et seesugune väljaminek sai asjata tehtud. Ema ei vaadanud värvide poolegi. Ühel hetkel, kui Ene enam ei lootnudki, võttis ema pintsli pihku.

Kuidas ta küll kehva nägemisega maalida saab. “Teen pintsliga esimese tõmbe, siis mõtlen, kuhu edasi või kuhu ma puul selle oska nüüd maalin. Kujutan vaimusilmas, kuidas ja kuhu puul oksad suunduvad,” kirjeldab ta.

Magda- Maria kiidab tütart eelkõige just selle eest, et Ene talle just ehituspoest maalimisvahendid tõi. “Kunstikauplusest poleks küll jaksanud ei suures koguses värve ega lõuendit osta,” arvab ta nüüd. Naisel on hoog sees. Ta armastab pintslit käes hoida. “On vaid üks asi, mis mulle maalimisest veelgi enam meeldib, see on see kui sinuga räägitakse.”

Harrastuskunstniku esimeste maalide hulgas oli kalli kaasa portree.

Maalimist alustas ta 25. mail 2015 aastal. Tapeedist lõuendile juba maalitud märkimisväärne kogus pilte. Kodust prouat käivitavad emotsioonid, nendest saab ta inspiratsiooni.

Näiteks haaras ta pintsli, et maalida endast läbi käinud Ukraina koledusi. “Siin on tuli ja veri,” võtab hobikunstnik tehtu kokku. Kui harrastuskunstnik oma tapeeditükkidest lõuendeid lappab, siis näeb iga pildi taga numbrit. Ukraina valu peegeldav pilt kannab järjekorranumbrit 126. “Kirjutan suurelt, suuremalt kui esimese klassi laps ja jämeda markeriga, muidu ma ei näe, ” märgib Magda-Maria.

Tapeedist lõuendile juba maalitud märkimisväärne kogus pilte.

Aasta tagasi, kui me Repsu talu külastasime, oli molbertil maal numbriga 163.

Naine ütleb, et seda pilti nägi ta unes. Kohe ärgates haaras ta pintsli ning asus tööle.

“Tütar Ene küsis ükskord, et miks ma neid nummerdan, kas kardan varastamist. Aga just tema pärast ma seda teengi, et siis, kui mind enam ei ole, on hea ülevaade,” räägib harrastuskunstnik.
Lisaks sellele, et iga tema maal on nummerdatud, on need ka kuupäevaga varustatud ja mõnel pildil on ka vahvad nimed. Näiteks on “Lõkalauad” pildike kurjade keeltega inimestest, kes Magda-Maria nägemuses on ohakapõllul, teisel on kujutatud inimesi pudelis, see kannab nime “Topsivennad.”

Uurime, et kui palju aega üks maal päevast ära sisustab. “Mõnega läheb ruttu –kolm tundi ja on valmis, teisega mitu päeva. Ma ei näe hästi, kasutan sageli suurt luupi,” räägib ta. “Mõnikord- nädala või kuu pärast- võtan mõne vana töö taas ette ning maalin mõned kohad veel üle. Mõni koht vajab valgust, teine varju. Luubiga näeb need puudused ikka ära!”

Mõned, kes naise harrastusest teada on saanud, on küsinud, et miks ta küll ootas nägemispuude saabumiseni, enne kui pintsli haaras. “Enne ei olnud aega, hooldasin oma haiget abikaasat,” ütleb ta.

Uurime leseks jäänud naiselt - millal näitus tuleb? “Oh, seda ei tule küll kunagi!” rehmab ta käega.

Selleks, et ema magamisnurgake rõõmsam välja näeks, joonistas Ene voodipeatsi taha seinale vanaema mustrid ning maalis üle ka tema voodiotsad.