26.01.2017, 00:00
Metsamõnu peab oskama tunda ja tunnetada
Sõnal “mõnu” oli meie keeles algne tähendus isejuhtumine, isetoimumine. Mida vanem on mets, seda enam on seal isetoimumist – puud, põõsad, rohttaimed, putukad, tõugud, loomad ja linnud täiendavad ning toetavad üksteist.
FOTO:
Vana mets on täiuslik isetoimiv organism. Vanast metsast peeti lugu. Sellest kirjutab Gustav Vilbaste oma käsikirjas “Mets rahva käsitluses”, mis kindlasti väärib trükis avaldamist. Ta kirjutab: “Puud olid elavad olevused, neil olid vanemate vaadete alusel kõik elavate olevuste omadused. Nad moodustasid tihedamas koosluses metsa. Seepärast oli ka mets elav, nagu on elav inimeste hulk, loomade kari, lindude parv. Ainult puud ei saanud vahetada oma kohta, vaid püsisid ikka samal kohal. Ei ole teada arvamisi selle kohta, mispärast puudele ei ole antud võimalust vahetada oma asukohta, samuti ei tunta ka juttusid metsa rändamisest ühest kohast teise. Kuid mets on kohaks, kus tekivad muinasjutud."