Katkend raamatust “Minu Iisrael”: kuidas kõige paremini oimulokke krussi keerata
Ilmumisest peale Rahva Raamatu TOP-10s püsinud Margit Prantsuse “Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit” räägib kolmest aastast, mille autor veetis Iisraelis.
Selle ajaga jõudis Margit Prantsus elada religioosses juudi peres, õppida heebrea keelt ning muusikat ning kohtuda paljude omapäraste inimestega, mõistes, et iisraellaste hulgas võib jääda nõutult kõrvaltvaatajaks või saada hingelt rikkamaks.
Järgnev lõik raamatust “Minu Iisrael” räägib ajast, mil autor elas juudi pere juures ning heidab valgust küsimusele, miks mõned juudid pikki oimulokke kasvatavad ja kuidas on kõige õigem neid krussi keerutada.
***
JUUKSED
Järgmisel päeval külastab oma isa sünnipäeva puhul ka vanem perepoeg koos abikaasa ja kaheksa lapsega. Terve suur elutuba on täis laste kisa, mahakukkunud salvrätikuid ja koogitükke, mustades kipa-mütsikestes ja pikkade oimulokkidega poisse ning vahukooretordisarnastes kleitides väikeseid tüdrukuid. Lapsed istuvad kõik kordamööda vanaisa põlvele ja vanaisa räägib igaühega lühidalt. Millegipärast meenub mulle jõuluvana ja kingituste saamine.
Sara on oma ultraortodoksist poja tuleku puhuks pannud selga pikkade käistega villase kleidi ja kannab peas kübarat. Tema minial on peakatteks parukas, mis kaugelt vaadates tundub vägagi kaunis. Talmudi järgi tohib abielunaine näidata juukseid kui seksuaalselt kütkestavat kehaosa ainult oma abikaasale. Ortodoksne juudi abielunaine kannab seepärast teiste silma alla tulles juukseid varjavat peakatet või parukat. Sara poeg istub diivanil oma naise kõrval ja veeretab parema käe sõrmede vahel oma pikki oimulokke.
Oimukohalt juuste pikaks kasvatamise aluseks on religioossetel juutidel piibli kirjakoht, mis väga lakooniliselt ütleb: “Ärge piirake oma juuste äärt, ära riku oma habeme äärt!”
Selle küsimuse seletamine on rabidelt nõudnud pikki arutelusid. Eelkõige tekitab küsimusi, kuidas defineerida „juuste äärt“. Lõpuks on jõutud seisukohale, et usklik juudi mees peab jätma oimukoha juuksed pikaks. Mida pikemad salgud, seda jumalakartlikum inimene, arvavad paljud.
Mõnda aega tagasi tekkis mul küsimus, miks ultraortodokslikud juudid oma oimusalke krussi keeravad. Kas ilu pärast? Lähemal uurimisel osutus vastus vägagi praktiliseks — lokkikeeramine polegi millegi vaimulikuga seotud; krussitatakse ainult sellepärast, et pikad salgud igapäevaelus ette ei jääks.
Arusaadav. Ilmselgelt oleks ebamugav, kui pikad juuksekarvad mõlemal pool nägu siia-sinna rippudes või lendudes pidevalt tüli teeks. Pigem pannakse nad terve salguna kõrva taha või keeratakse krussi.
Osa mehi, nagu praegu diivanil istuv Sara poeg, keerutab salke niisama sõrmede vahel; teised kasutavad lausa õli, et lokid paremini koos püsiks ja ka kaunilt läigiks.
Juutide täpsusearmastus vaimulikel teemadel on lihtsalt hämmastav. Näiteks on rabid väga konkreetsed isegi selles, kuidas mees oma külgedel rippuvaid juuksesalke krussi peaks keerama. Kindlasti ei tohiks ta kasutada lokitange, hoiatavad rabid. Pigem tuleks seda teha oma sõrmega.
Olen leidnud rabide kirjalike instruktsioone, kus nad õpetavad, kuidas tuleks salgulokke sõrmega keerutada. Aga palun: pikad salgud tuleb igal hommikul kõigepealt üle otsaesise kammida; siis keerutada salk higise või kergelt niiskeks tehtud sõrme ümber ja hoida natuke aega. Seejärel sõrm ettevaatlikult välja tõmmata … ja pärast ei tohi enam kaarduvat juuksesalku puudutada. Kui päeva jooksul on tarvidus, võib toimingut korrata. Just seda Sara poeg praegu teebki.
Religioossetel juudi naistel on juuste eest hoolitsemine vähemalt ühes osas lihtsam — neil ei ole tarvis salke sõrmede vahel keerutada. Teisalt on nende lugu palju keerulisem. Kui usklik juuditar abiellub, katab ta oma pea edaspidi alati, kui kodust välja läheb. Pead saab katta kas rätiku, kübara või parukaga. Parukat kannab ka Sara minia — nii nagu tuhanded teised Iisraeli naised.
Millist parukat juuditar kannab, annab teavet selle kohta, millisest usuringkonnast ta pärit on. Ultraortodoksi noormehed või nende kosjasobitajad uurivad juba varakult tulevaste ämmade parukaid, et teada saada, millisesse perekonda tema tütar kuulub ja kas selle põhjal võiks ehk noored omavahel (aga eriti nende perede jaoks) sobida. Paruka põhjal saab tuletada, kui ranged on perekonna usupõhimõtted ja millises vaimus on nende lapsed kasvatatud.
Arvestades, kui paljud juuditarid kannavad inimjuustest tehtud parukaid, paneb see paratamatult mõtlema, kust need juuksed kõik pärit on. Kindlasti mitte ei ole kõik juuditaride parukad pärit mõne teise juuditari peast, vaid juuksed ostetakse kokku väga erinevatest riikidest.
Lugesin hiljuti ajaleheartiklist, et eriti Kambodžast eksporditakse massiliselt juukseid, millest juutidele parukaid tehakse. Ainuüksi üks juuste edasimüüja müüb aastas 2700 kilo kambodžalaste juukseid, saades selle eest umbes miljon dollarit. Juudid on nende suurim klientuur.
