Stsenaristid – kas võluvad petised?

Minu mällu on eriti sööbinud Aino Perviku “Arabella, mereröövli tütar” ja muidugi Eno Raua “Naksitrallid”. Kuidagi ei suutnud uskuda, et filmikeelde panduna saab lugu nõnda muutuda pisidetailides, aga ka suures plaanis. Kusjuures “Arabellat” pean siiani võimsaks, see ei rikkunud ära mu elamust: film on täis paroole ja tegelaskujusid, kes raamatus avanesid teisiti. Laiast maailmast tuli meelde: “Forrest Cumpi” stsenaristid ja filmimaailmaloojad on imet teinud, segasest naljaraamatust poleks kunagi uskunud säärast panoraami sündivat. Norra filmimees Jan Erik Holst on rohkem kui kümnend tagasi eesti filmide kohta öelnud: “OK, kõige kriitilisem aspekt on stsenaristika. Mõne filmi puhul oli raske ära arvata, millest see ikkagi kõneleb, mida sellega öelda tahetakse.