Nunnu lambalugu: Karulas sündisid nelikutest talled
Nelja lambatalle ema on Hallimäe perenaise Olivia Tilli sõnul ristand – põhimõtteliselt on ta Eesti valgepealine utt, aga temas on ka Norra lambatõu verd, sellest perenaise hinnangul siis ka selline hea viljakus.
Kui kolmikutest tallesid tuleb aeg-ajalt ikka ette, ka selsamal utel olid mullu kolmikud, siis korraga nelja talle sündimine on ikka üsna haruldane. Hästi viljakad on näiteks Rootsi peenvillalambad, aga neid Hallimäel ei ole.
„Utt oli enne poegimist hästi ümmargune ja arvasin, et jälle on tulemas kolm talle,“ räägib Olivia Till. „Aga kui kolm tükki olid juba ära sündinud, siis vaatasime, et üks tuleb veel. See oli siis küll üllatus.“
Ja kuigi tavaliselt on ka kolmikute puhul ikka nii, et üks pesakonnast on selline rohkem hädisem ja äbarikum, siis seekord olid kõik neli talle kenasti elujõulised ja nii nad nüüd kõik rõõmsalt Hallimäe laudas ja aedikus ringi trallivadki. Ning saavad viis korda päevas lutipudelist sooja lehmapiima.
Perenaine räägib, et just kuues-seitsmes elukuu on aeg, mil talled kõige rohkem kasvus juurde võtavad ja selle tõttu ka kõige rohkem piima vajavad. Seejärel hakkavad nad juba tasapisi rohu ja koresööda peale üle minema. Praegu, kui lambad veel karjakopilis ei ole, on neid kodutanumal hea jälgida aj sööta. Esimene eine on hommikul kaheksa paiku, viimane õhtul pärast kella kümmet. Söötmisel on tõhusaks abiks ka kaks perepoega.
„Piima läheb kõvasti ja nii ma ostangi iga päev 15 liitrit piima, et lastele ka saaks ja talledele,“ kirjeldab Olivia Till pere piimatarbimist. „Üldse on meil sadakond lammast ja umbes poolsada talle, mis kõik sel kevadel kusagil paari nädala sees ilmale tulnud.“
