Võhikuna ei saa ma suuremat pihta, mis mustad käed-jalad need värvilistel pindadel on ja miks. Kuulun nende hulka, kelle jaoks moodsa kunsti paneb tihti elama seletus. Kuigi saan aru, et kunst ja muusika ei pea olema verbaalselt lahtimuugitavad.

Kunstnikud ise tahavad tihti siiski, et nende kunsti mõtestataks, aga on haavatavad, kui kriitik nina nende kunstipotti topib. Ah, mis, ka kirjanikuna saan ma tihti alles kriitikat lugedes teada, mida oma tekstiga olen mõelnud, ega oskaks ise kuidagi oma raamatut sekundaarses tekstis kommenteerida.