Kaldapääsukese arvukus on meil juba mitu kümnendit langenud ning on praeguseks kukkunud 5000 – 10 000 paarini.

„Soovime linnuhuviliste ja kaevandajate abiga välja selgitada, millised tegurid mõjutavad meie kaldapääsukeste pesitsusaegset arvukust ja kuidas saaksime selle liigi käekäiku Eestis parandada,“ selgitas EOÜ kaldapääsukeste projekti juht Liis Keerberg.

Kaldapääsukesed on põneva eluviisiga linnud, kes pesitsevad kolooniatena veekogude kaldajärsakutes ja paljandites, karjääride järskudes nõlvades ning ajutistes liiva- või pinnasekuhjades. Erandlikumatest kohtadest on linnud rajanud pesakoopad näiteks maja vundamendi auku või sõjaaegsesse kaitsekraavi. Sageli pesitsevad nad liiva-, kruusa- ja turbakarjäärides, kolooniaid on kohatud ka paekarjääride sõelmetes, põlevikivikarjääride pinnasevallides ja tranšeedes.

Aktiivsetesse karjääridesse loendama minnes tuleb karjääri omanikuga eelnevalt ühendust võtta ja juhinduda ohutusnõuetest. Karjääri haldaja kontaktid leiab enamasti karjääri peamise sissepääsu juurest. Senised kontaktid kaevandajatega on olnud head ja loendamise soovi on suhtutud vastutulelikult.

Võimalusel tuleks kaldapääsukeste eluolu jälgimas käia kahel korral: nii varasuvel (mais-juunis) kui ka poegade toitmise ajal juulis. Mitmel korral kolooniat külastades saab andmeid selle kohta, kuidas pesitsus on kulgenud. Teinekord võib nõlv variseda või pesitsejaid kimbutada röövloomad, kes pesakoopaid suuremaks kaevavad. Selliste jälgede ülestähendamisest on palju abi. Täiendavad andmed sama koloonia kohta saab samuti lisada kaldapääsukeste veebirakendusse.

Kaldapääsukese rakendusuuringut toetavad kaevanduskontsern Heidelberg Cement Group, rahvusvaheline linnukaitseorganisatsioon BirdLife International ning AS Kunda Nordic Tsement.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid