See maja on liikunud tallinlaste eluga kaasa, olgugi et omal ajal vaid hale vari telerist nähtud soomlaste tarbimispeost, aga vähemalt midagi oma. Need kaubamaja trepid, mida mööda on sadu kordi üles-alla käidud ja vannutud, et vajalik asi ikka kõrgemale korrusele on sätitud.

Eks ole ju selge, et niisuguse nostalgia veeretamine on ebaratsionaalne. Pole sest kaubamajast enam ju palju järelgi. Klassikalise fassaadi lõhkus ära see Viru keskusega ühendav galerii, mis väljast vaadates on ebardlik, kuid sees käies üpris funktsionaalne ja isegi mugav – eks ole isegi sealses kohvikus mugavalt jalga kõigutatud. Vaade kaubamaja esisele tänavanurgale on sealt vahva. Aga jah, linnapildis on ta üsna jube.

Aga ikkagi on sellest Kaubamaja A-korpuse peamajast veidi kahju, sest miks ta poleks võinud veel seista aastani 2160 näiteks, meenutades inimestele, et omal ajal nõukogude liiduvabariigi pealinnas pidi olema üks selline keskne Kaubamaja, ning Tallinna oma võrreldes paljude muudega nägi välja üldiselt ju kena ja viisakas.

On arusaadav omanike soov panna see linnakeskuse maatükk tõhusamalt raha teenima, ning mine tea, võibolla tuleb sellest midagi paremat kui see kõige harilikum plekk- ja klaasputka. Vähemalt koht seda vääriks.

Majadel on eluiga, nagu inimestelgi, aga Kaubamaja oleks võinud veel kesta. Sellise tugeva kivimaja allajäämine muutuvatele aegadele paneb mõtlema ka iseenese kaduvusele ja lõplikkusele.

Kaubamajast on natuke kahju. Samas näiteks palju taganutetud Sakala keskuse mahalammutamine ei tekitanud minus mingit väiksematki nostalgiapisarat. Mõned korrad sai käidud selles suures, aga vähefunktsionaalses kommunistliku poliithariduse templis üritustel või kontsertidel, kuid praegune Solaris on kohaliku elaniku seisukohalt võrreldamatult parem ja sisukam avalik ruum.

Ilmselt on tulevikus hoonete eluiga veel lühem. Neid hakatakse trükkima 3D-printerist või kasvatama biotehnoloogia abil või leiutatakse veel midagi kavalat, mida praegu mõeldagi ei oska.

Siiski oli kummastav lugeda Politicost, et Brüsselis asuv Euroopa Parlamendi hoonekompleks, mis valmis 1993. aastal, olevat lähenemas oma eluea lõpule ja kaalumisel on selle lammutamine, et 400 miljoni euro või kallima hinna eest rajada uus. Ja kui pikaks ajaks siis sedagi? Nagu ei oskaks inimkond enam ehitada. Kogu Euroopa on täis 500 aastat vanu losse ja kirikuid, mis toimivad suurepäraselt (muidugi on neid vahepeal veidi putitatud).

Aga need betoonist ja klaasist bürood, mis kerkivad ka Tallinnas ja mujal Eestis, on siis põhimõtteliselt kohe ajutised? Või peaks ka mõni täna meil ehitatav maja vähemalt järgmise jääaja tulekuni vastu pidama?