Minevik kanderaamil. Tulevikuta

Kahju. Igal juhul on kahju. Nii siis, kui Edgar Savisaare külitamine kanderaamil oli lavastus. Kui ka siis, mil ta päriselt pidigi seal lamama.

Ajal mil Edgar Savisaar oli haiglas, olin mina Estonia kontserdisaalis. Üks ülikool pidas seal lõpuaktust. Ja ühel hetkel taipasin, kui suured muutused on meie mentaliteedis toimunud.

Veel üsna hiljuti tähendas “aktus” pidulikku koosolekut. Inimesed olid riides ilusti, istusid ilusti ja kuulasid ilusti. Ei enam.

Nõndanimetatud vanem põlvkond paneb veel lipsu ette. Keskealine põlvkond jätab ülemise kraenööbi lahti. Nooremal põlvkonnal ei pruugi olla särki, mille kraenööp lahti jätta. Küll aga võib olla lilleline kleit või elektrisinine sokipaar. Estonias.

Saab ju mõelda, et tühja sest. Peaasi et õhkkond on pidulik. Kuid ei ole enam. Presiidium ja Senat ja lõpetajad võivad ju istuda talaaris, sest reglement näeb ette. Kuid isegi üks Senati liige arutles tõsimeeli, kas peaks enne pildistamist talaari maha võtma. Sest sellega on ju palav.

Tal ei olnud ainsana palav. Üks orkestrant kirus maapõhja seda nii-öelda vatikuube, millega ta pidi laval istuma. Mõnusam oleks ju olla triiksärgi väel.