Kalevipoja fenomen sekundaarkultuuris. Eesti mehe eneseõigustus ja koondportree

155 aastat tagasi jaanipäeva paiku nägi ilmavalgust “Kalevipoja” eestikeelne rahvaväljaanne, kusjuures eepose motiivid on loomerõõmu pakkunud nii kunstnikele, muusikuile, kirjanikele kui ka filmitegijaile.

Eepos “Kalevipoeg” kuulub tekstide hulka, mida vähesed on viitsinud või jaksanud läbi lugeda, aga millest me kõik samas teame justkui midagi. Mõnd motiivi laevast Lennuk või Soome sepaga äri ajamisest ja kraaklemisest Soome retkel, mõõgast, tarkuseraamatust ja Saarepiiga ahistamisest.

Kui aga peaks täpsustama, kuidas see või too kirjakoht või episood täpsemalt oli, siis ei tea.

Kord tekitasin plassi olukorra, kohtudes Tuglase muuseumis teaduste akadeemia kirjandusklubi auväärt daamidega ja praalides, et “Kalevipoja” on otsast lõpuni läbi lugenud ilmselt kaks inimest: keelekorrektor (kui siis selline amet ikka oli) ja trükiladuja. Aga võib-olla mitte ka nemad, sest küllap tehti tööd mitme peale.

Ja kuna ma ise ei viitsi tavaliselt oma vanu raamatuid lugeda, ei eelda ma ka, et doktor Kreutzwald (või oleks kenam siiski nimi tagasi eestistada ja öelda Ristmets) ette võttis ning oma mammutteose endale uuesti rida realt peast ette laulis. Kõlab õõnsalt ja ma palun ette vabandust, aga kunsteepos oleks natuke nagu grafomaani apoteoos. (Kuigi milline eepos ei ole kunstlik ja kistud.)