Juttu Uku Masingu raamatust “Kirjad Liile” (Ilmamaa, 2012) on kiusatus alustada hoopis teisest kohast, Raplamaa Raikküla kandis elanud Valdo Kallioni mälestuste käsikirjast. Selles ta kirjeldab üht lapsena nähtud vaatepilti:

“Pidi olema 1927. aasta, kui neid esimest korda kohtasin. Nad sõitsid alati kolmekesi. Hobust juhtis veidi vimmas, kuid fanaatiliselt enesekindlust õhkuva pilguga vana Eenu Aadu, tema kõrval tikksirgelt istuv suurte kuldsete kõrvarõngastega peretütar Agnes (hiljem pastor Saagi abikaasa) ja tagavankris röötsakil istuv perepoeg Hugo, alati mustad prillid nina otsal, raamat ees, jalad peaaegu lohisemas mööda teed. Minust sõideti mööda nagu versta­postist...”

Eenu Aadu on siis Uku (Hugo) Masingu isa ja Agnes tema õde, raamatuga perepoeg ta ise. Ja niimoodi sõideti heinamaale heina tegema.

Raamat “Kirjad Liile” on samast ajast – 1920. aastate lõpp ja 1930. aastate algus. Kirjadest käib heinategu läbi mitu korda, enamasti võtmes, kui tüütu see oli. Näiteks ühes 1929. aasta kirjas räägib Uku Masing, kui väga ta tahab joonistada lilli ja kuidas neid õnneks on nii palju, et “töö” otsa ei saa.

Ja siis: “Muud ma ei tahagi joonista, kui kaski nägema pean, siis tuleb kohe tunne, et olen heinamaal ja ma ei oska Sulle seleta, kui hirmus see tunne on...”

Raame mitte tunnistav geenius traditsioonilise talu raamides ja võõrandumine võimendusega, mille taga vist, vähemalt algselt, kodune hernhuutlik õhkkond. Tsitaat annab veidi edasi ka tundetooni, mis kirjade lugemisel tekib: niisuguse liialdusega jutt, et must valgel kirjas olevat ei saa võtta üheselt, sõnade taga on suurem tähendusruum. See on Masingu tekstidele iseloomulik muidugi ka üldisemalt.

EESTILE ELATUD ELUD

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida siit või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.

Isiklik ja avalik

Tunnistan, et kirjade raamatut lugema hakata oli raske. Väga segas mõte, et kahe selles elus ühele rajale sattunud noore ja armunud inimese kirjavahetus, milles selged märgid nende omavahelisest suhtlemisest ja suurest usaldusest, ei ole lektüür sellest ringist väljaspool olijatele. Tajud andsid selgelt märku, et ära loe.

Edasi punnitades leidsin end kujutlemas nii ühe kui ka teise rolli, et Masingu kirjeldatud meeleolupuhanguid täpsemini mõista – masinglikke liialdusi näis võimendavat noorte armunute suhtlusnivoo, kuhu tahes-tahtmata kuulub teatav kikivarvul olek, kui keskendumist silmas pidada.

Sellel taustal need “iseenda lõhkumised” ja “iseenda kallal närimised”, mis üks ühele võttes muidugi on pessimismi tipp, muutuvad sõnaruume hoomates ilusaks ja valusaks.

Kusagil raamatu keskel hakkasid tekstid lepitama. Olin valmis kinnitama – jah, nende kirjade avaldamine on õigustatud. Üks asi, et “armas” oli selleks ajaks väheke taandunud, maailm muutunud.

Teine, et oli kogunenud juba omajagu märksõnu ja mõttekäänakuid, mis tuttavad Masingu hilisematest töödest. Nii erilise eesti mõtleja puhul on tähtis jäädvustada ka kujunemisaega. Haruldane juhus, et kirjade adressaadi tütar kirjad kirjastusse otsustas tuua.

Pilviulatuva mäe alt

Kõike ei saa seletada ja tõtt-öelda ka ei taha ning puht kultuuriloolised seigad jätan samuti teiste harutada. Kui raamatu kaane kinni panin, püüdsin noppida kõige rohkem meelde jäänut.

Ridamisi takerdus lugemisel meeltesse mõttekäike, mis utsitavad edasi mõtlema.

Näiteks üks ilus nüanss selles nukras (armastus)loos on kirjavahetuse lõpuosas, kui Uku Masing räägib Lii naerust, mis vaba ja uhke “nagu kajaka lend vastu tuult”.

“Ma ei saa iial seda,” kirjutab Uku Masing. “Sest mulle õpetati, et ei tohi naerda nii, et huuled lahkuks teineteisest, ammugi mitte pääd visata kuklasse, seletati, et kergegi naer on patt ja inimene peab alatasa nutma oma pattude üle...”

Ja teises kohas: “...võib-olla, et mäletad, kuidas Sulle ütlesin esimest korda, et oled kallis. Pidin selle sõna häälikhaaval kiskuma välja pilviulatuva mäe alt, sest mulle seletati, et kõik “õrnad sõnad” on hirmsad ja patused...”

Ridamisi takerdus lugemisel meeltesse mõttekäike, mis utsitavad edasi mõtlema. Ma meelega ei seosta neid praegu Uku Masingu muude töödega – jutt käib ikkagi 20ndates aastates inimeste kirjavahetusest, mis siis, et ka tolleaegne Masing on mõtlemise järgi kohati muld- vana.

Näiteks üks mõte Jumalast, kes on “transtsendentne* ja immanentne** korraga ning see on mõistusele hirmus absurdne. “Jääb üle, igavesest ajast igavesti see lause, mida isegi teoloogid ei salli: usun seda sellepärast, et ta on absurdne /.../. Aga selle lausega ei jää mõistus alla, vaid ta leiab, et inimene absurdset ainult sellepärast usub, et mõistusest lahti saada. /.../ Aga selle väitega ei tule ju rahu, sest Jumalat võib ju inimene valitsemas tunda, aga ta ei taha, et tema üle valitsetakse...”

Ilusate poeetiliste kujundite näiteks ka veel üks tsitaat:

“...mis meeles on, see jääb nagu okas lihha, keegi ei tea, kus ta asub, aga kui teda puudub miski, siis on jällegi valus. Ja siis on kõik sama imelik kui talvel näha vikerkaari...”

Kellel aega pole, ärgu seda raamatut lugegu.

Peaaegu tahtsin ütelda, et ärgu lugegu see ka, kes n-ö seltskonnainimene – mõtlen suhtlust, kus piisab käibefraasidest ja -liigutustest ja mõtelda pole vaja, kuid sain pidama. Ütlen pigem, et proovida võiks – vahest leiate midagi iseendast.

*Transtsendentne – kogemuse ja tunnetuse piire ületav, üleloomulik.

**Immanentne – seesolev, mingile nähtusele seesmiselt omane, selle loomusest tulenev.