"Viimase 10-15 jooksul on igal aastal aina enam naisi lisandunud," rääkis jahimeeste seltsi kõneisik Christina Nilson-Dag uudisteagentuurile TT.

Eesti Jahimeeste Seltsi juht Tõnis Korts kinnitab, et samasugune ehk kasvav on trend ka Eestis.

Seega pole vaatenurk jahipidamisele meheliku kultuuri osana enam kaugeltki mitte korrektne.

"Pisut kurb, et inimesed, kes jahiringkondadega seotud pole, arvavad, et tegemist on meheliku tegevusalaga. Kui nad asja üle pisut mõtleksid ja selle kohta uurikisid, muudaks nad oma arvamust kindlasti," selgitas TT-le jahipidamisest raamatu kirjutanud Christine Hansson.

Samas tunnistas Hannson, et mitte alati pole Rootsis nii palju jahilitsentsidega naisi olnud. "Kui mina laps olin, siis käisidki ainult mehed jahil. Olukord oli täiesti teistsugune," meenutab ta.

Tõnis Kortsu sõnul on seda ka uuritud, miks kogu maailmas aina enam naisi jahiseltsidega liitub. Ja vastus on lihtne: naistel on sotsiaalne vastutus järeltulevate põlvkondade ees, traditsiooniline jahipidamine ananb neile võimaluse loodusega suhelda ning seeläbi ka oma lapsed, neid metsa kaasa võttes, nutiseadmete juurest eemale tirida.

"Kord küsisin ühe naise käest, kes muide töötas sepana, miks te tulite. Ja sepp vastas - tahan oma laste toidulauale puhast liha," lisab Korts.

"Meil, meestel on jahinaiste üle superhea meel. Rõõm on vaadata, kuidas naised kursustel käivad, imik ühes ja konspekteeriv pastakas teises käes. Selline asi näitab, et tegemist pole mitte mingi moeasja, vaid sisemine vajadusega," ei varja kauaaegne jahimees oma vaimustust.

Eestis on 14 307 jahimeest, neist 365 naist ehk 2,55 protsenti.

Tõsi, selle harrastusega tegelemine nõuab vaprust, sest mitte kõik ei saa aru, et jahipidamine käib tänapäevase loodushoiu juurde ning karme sõnu kuulevad jahinaised anonüümsetes kommentaariumites rohkem kui küll. Selle vastu saab aga sisemise motivatsiooni ja isikliku säraga ning seda jahinaistel jagub.

Allikad: The Local, Maaleht

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid