Muidu tolerantse ja leebe inimesena mäletatud Ristikivi ütleb ühes 1955. aasta lõpus antud intervjuus eesti uudiskirjandust hinnates: “Oleks tõesti rõõmustav, kui uuel aastal meie kirjanduselus sünniks midagi, mis meid välja tõmbaks loiust pooldamisest ja sunniks vihastama ja rõõmu tundma ühtaegu.”

Paar aastat hiljem, 1958 antud intervjuus varieerib ta sedasama mõtet: “On isegi hea, et kirjandust ülekohtuselt sõimatakse selle asemel, et raamatuid vaikides riiulile panna, kus nad seni tolmuvad, kuni riiul neist täis saab – et siis lakata neid üldse juurde muretsemast.”