Vapra Poisi ehk Vaprakese lugu algab Raplamaalt, kui Pesaleidjale teatati ühe talu juurest leitud ülikõhnast halvas seisus kassist. Loomaarsti juures selgus, et kassil on lahtine käpaluumurd ja rebenenud saba. Vaprakese seisund oli niivõrd halb, et kolm loomaarsti arvasid, et kassi peaks magama panema. Vaprake näitas üles aga suurt elutahet, mille peale Pesaleidja otsustas kassi endale jätta ja terveks ravida – sellest tuli ka tema nimi Vapper Poiss.

Kassi võttis enda juurde Laura. Küll aga ei olnud sellest vaimustatud tema vanemad. “Ema ei osanud midagi öelda, aga kuna ma väga palusin, siis ta ei keelanud ka,” ütleb Laura. Küllaltki negatiivne kiri tuli aga isalt, kelle sõnul pidi kass tema tagasitulekuks läinud olema. “Mina end sellest häirida ei lasknud,” lisab Laura.

Laurale meenub, kuidas ühel päeval avastas ta enda kehalt täpid, mistõttu külastas ta loomakliinikut, kartes, et tegu on kirbuhammustusega. “Seisin poolpaljalt kahe loomaarsti ees, kes mind UV-lambiga uurisid. Nad diagnoosisid kassihaiguse ja tavalise kahe-kolme laigu asemel oli mu kehal üle 120 laigu,” jutustab Laura ja lisab, et sama põdes ka ta ema, kes käis Vaprakest salaja silitamas ja oli temast hoolima hakanud. Koju jõudes ja kassi nähes sulas ka isa süda.

Loomaarsti külastades selgus, et Vaprakese lahtine käpaluumurd peab operatsiooni ootama kuni põletiku vaibumiseni. Põletiku alandamiseks pidi kassi käppa iga päev puhastama spetsiaalse geeliga. Kahjuks käppa aga päästa ei õnnestunud. Sellele vaatamata otsustas Laura pere Vaprakese endale jätta, sest kass näitas üles niivõrd suurt elutahet ega puigelnud millelegi vastu. Teda armastasid selleks hetkeks mõlemad vanemad. Laura lisab, et Vaprake on suurim hellik ja alati kõigiga sõber.

“Siiani räägib isa, kui kole Vaprake oli ja et tema poleks iial uskunud, et sellisest kassist saab nii ilus ja truu sõber. Ka kõige raskemal hetkel oli kassi usk inimestesse olemas ja see oli peamine põhjus, miks otsustasime võidelda,” räägib Laura.

Samuti koguti Vapra Poisi raviks sotsiaalmeedia abil annetusi. Vaatamata positiivsele leidus ka pärast summa avalikustamist inimesi, kelle arust abitute loomade aitamine on mõttetu. “Ma olen kindel, et iga sent, mis Vaprakese ravile läks, on seda väärt. Ülejäänud raha annetasime paljude teiste kasside abistamisele. Nii et kõik, kes te arvasite, et kassike tuleks magama panna, siis teadke, et Vapper Poiss on minuga elanud praeguseks juba kolm aastat ja kasvatanud üles ligi 20 kodutut hoiukassi ning võitnud ka Skyplusi konkursi “Jõulukiisu 2017” – vot teile,” ütleb Laura jutu lõpetuseks.

Vaprakese seisund oli leidmise hetkel niivõrd halb, et loomaarstid arvasid, et kassi peaks magama panema. Vaprake näitas aga üles suurt elutahet, millest tuli ka tema nimi Vapper Poiss.
Vapper Poiss võitis ka Skyplusi konkursi "Jõulukiisu 2017".

Valga varjupaigast pärit krutskeid täis Lady Gaga

Lady Gaga ehk Lady lugu on pisut särtsakamat laadi. Kui Lady Pesaleidja abiga viis aastat tagasi ühel sügispäeval Valga varjupaigast Liisa juurde hoiukodusse sattus, hakkas ta end kohe agressiivselt kehtestama.

“Esimesed paar nädalat olid päris aktiivsed. Keegi sai pidevalt Lady pahameelt tunda ning mul olid käed kogu aeg kriime ja hammustusjälgi täis. Villet ei näinud ma esimesed kaks nädalat. Kui ta oma peidukohast välja tuli, sai kohe Lady käest tappa. Kuna mul kassidega väga kogemusi polnud, siis üritasin talle anda palju armastust ja kannatust. Kuid kui ta mind mitte millegi eest hammustas, siis hammustasin teda demonstratiivselt tagasi,” täpsustab Liisa.

Pool aastat hiljem olid teised kassid endale kodu leidnud, aga Lady mitte. Ta meelitas oma imekauni välimusega ligi mitmeid kodupakkujaid, kes hoolimata kassi raskest iseloomust soovisid ta enda juurde võtta, kuid kass jäi siiski Liisa juurde. “Kahjuks ei saanud võõrad talle paigi tegema minna, enne kui Lady hambad neil käe sees olid. Pärast paari kodupakkujat otsustasin Ladyt enam mitte reklaamida, enne kui ma ta korda saan,” lisab Liisa.

Kevadel hakkas Lady sulama. Esimesena sõbrunes ta koer Ekuga, kelle kaisus ta peatselt magama hakkas. Liisa meenutab, et üks päev oli kass aga elutoas pikali ja tundis end hästi. “Teatavasti on kassidel kõhu näitamine usalduse märk,” lisab naine.

Aasta möödudes oli Ladyst saanud sülekass, kuid aeg-ajalt kerkis agressiivne iseloom esile. Enne varjupaika sattumist oli Lady tänavakass ja seetõttu näitas ta mõne aja möödudes huvi koos Liisa ja koer Ekuga õue minna ning nii hakkasidki nad kolmekesi jalutamas käima.

Ühel päeval kaks aastat hiljem hakati Lady Gaga vastu aga uut huvi ilmutama. See tekitas Liisas hirmu, et nüüd jääb ta ilma kassist, kellesse on palju panustanud ja kes on nii lähedaseks saanud.

“Õnneks on hoiukodul alati eelis oma hoiukodulistega. Adopteerisin enda esimese kassi. Pole imelisemat tunnet, kui agressiivsest kassist saab õnnelik kass ja sa tead, et päästsid ühe hinge. Neil on ainult aega, kannatust ja – kõige tähtsam – armastust vaja,” meenutab Liisa. Praegu, viis aastat hiljem, on Lady teinud läbi täieliku muutuse ja temast on saanud sülekass, kes on armastav ja hell.

“Me võime nüüd isegi tema kõhtu sügada, kuigi enne oli see suur ohutsoon. Igal võimalusel, mis talle avaneb, hüppab ta kohe sülle ja jääb käsi kaisus magama. Ladyle võtsime kaks aastat tagasi ka sõbra Susi. Alguses, nagu iga uustulnukaga, oli ütlemisi mõlemal. Pärast paari kuud harjusid nad aga üksteisega ära ja said sõpradeks. Nüüd on meil üks suur pere koos kolme toreda loomaga: Lady, Susie ja Eku,” võtab Liisa teema kokku.

Gerru äratab igal hommikul oma perenaise üles, nüksates teda peaga ja togides õrnalt käpaga.

Õnneliku juhuse läbi omanikuga kohtunud kass Geroi

Geroi ehk hellitavalt Gerru kohtumine Margega on küllaltki õnnelik juhus. Ta meenutab, et soovis vanemat ja rahulikku kassi, sest noored leiavad lihtsamini kodu. Kahjuks oli aga sellel päeval välja valitud kass haige ja teda polnud võimalik kaasa võtta. “Kõikide nende kiisude seast uue valimine tundus keeruline, sest nad on armsad ja väärivad kodu,” meenutab Marge. Ta lisab: “Õnneks läks nii, et Gerru valis ise mu välja, istus kõrvale ja tahtis pai ega läinud ära.”

Selleks hetkeks oli Geroi elanud Pesaleidjas ligi aasta. Ta sattus sinna ühest Maardu kassikolooniast ja tal oli kaelal suur haav. Alguses oli Gerru häbelik ja hoidus Marge puudutustest. Kass lasi end algul ainult silitada, kuid süles olla ei tahtnud. “Kui püüdsin ta kõrvale istuda, tõusis Geroi kohe püsti ja otsis magamiseks uue koha,” täpsustab Marge.

Nüüd, aasta hiljem, on lood teisiti – Gerru äratab igal hommikul Marge üles, nüksates teda peaga ja togides õrnalt käpaga. “Ta laseb end isegi sülle võtta ja on avastanud kõhu alt sügamise mõnud,” räägib Marge.

Marge sõnul on Gerru üks märkimisväärselt tark kiisu, kes pole kunagi suurt segadust korraldanud. Korra proovis ta oma küüsi vastu tugitooli teritada, kuid piisas ainult ühest hoiatusest. Samuti pole kunagi laualt ükski toit kaduma läinud ja kokkuvõtlikult on naise arust tegemist ideaalse kassiga.

Küll aga meeldib Gerrule õues käia. “Kuna ta on suurema osa elust õuekass olnud, ei taha ta ilusate ilmadega üldse toas püsida. Õnneks elame väga rahulikus piirkonnas ja hoovis on teisigi kasse, kellega Geroi läbi saab. Näiteks naabri kiisu jagab temaga oma õuemaja. Seega suvel peesitab Gerru enamik aega päikese käes. Tuppa tulles jookseb ta mulle alati rõõmsalt vastu,” jutustab Marge.

Marge soovib lõpetuseks inimestele hingele panna, et kuigi kassipojad on nunnud, siis vanemad kassid tahavad samuti kodu ja armastust ning oskavad seda igati hinnata. Heaks näiteks on Gerru.

Millist elu elavad varjupaiga kassid?

Armastavat kodu ootavaid kasse on Eesti varjupaikades palju. Tartu koduta loomade varjupaiga olukorrast räägib lähemalt projektijuht Kirke Roosaar.

Enamik kasse, kes varjupaika satuvad, on normaalse ja sõbraliku iseloomuga. “Ka kojumineku statistika ütleb, et enamik meie kasse on sõbralikud ja inimeselembelised,” sõnab Kirke Roosaar, lisades, et loomade varjupaik hoiab eelkõige selliseid loomi, kellel on lootust uus kodu leida. Kassikolooniatest pärit päästetud kassid on üldjuhul õnnetumas seisus. Raske mineviku tõttu ei ole nad inimesega harjunud, on arglikumad ja sageli kimbutavad neid mitmed tervisehädad. “Kõige suuremaks probleemiks kasside seas on erinevad viirushaigused – kui kuskilt mõni lahti läheb, levib see kiiresti,” sõnab Roosaar.

Milliseid kasse inimesed eelistavad?

Talvisel ajal võetakse rohkem just vanemaid kasse, sest kassipoegi sel ajal ei ole. Kui varjupaika satub palju kassipoegi, siis võetakse selgelt rohkem neid. Üldjoontes läheb aga varjupaigast uude koju kassipoegi ja vanemaid kasse võrdselt. Eelmisel aastal sai Tartu varjupaigast koju 86,1% koertest, mis on 8,4% vähem kui eelmisel aastal. Kasse sai koju 51,6%, 5,2% vähem kui eelmisel aastal. Arvutamisel võeti arvesse ka eelmise aasta lõpul varjupaigas kodu ootavaid loomi. Vabatahtlikke, kes regulaarselt varjupaigas abis käivad, on 10–15 ringis.

Mille järgi varjupaik kassile sobiva omaniku välja valib?

Tartu varjupaik ei esita kassi võtmiseks karme tingimusi. Kass võib elada väga edukalt ka korteris, tubastes tingimustes. Peaasi, et tal oleks piisavalt liikumisruumi ja tegevust. Kõik sõltub suuresti inimesest endast ja tema vastuvõtlikkusest. Varjupaik ei sea tingimusi rahakoti ega elukoha järgi.

Jaga
Kommentaarid