Tänapäevasemas sõnastuses tähendab ülalöeldu, et Päike asub Neitsi (Virgo) tähtkujus, Kuu temast allpool (jalgade juures) ning naise pea kohal moodustavad üheksa Lõvi tähtkujusse kuuluvat tähte ja kolm planeeti (Merkuur, Veenus, Marss) otsekui krooni. Ega see siis ometi (järjekordset) maailma lõppu tähenda? Jäägem siiski rahulikuks.

Maailm kestab edasi

Astronoomias ja üldse teaduslikus maailmapildis ei pöörata erilist tähelepanu Päikese näivale asukohale mingis tähtkujus või tähemärgis.

Aga kui inimesed on kord sellised asjad välja mõelnud – just nimelt, ka tähtkujud on inimese väljamõeldis, ühes tähtkujus paistvad tähed ei moodusta mingit füüsiliselt seotud tähtede süsteemi –, siis on paratamatu, et Päike alati mingi tähtkuju taustal paistab.

Augustitormiga sarnase sündmuse kordumist sel aastaajal täielikult välistada ei saa, aga lootkem tõenäosusteooriale, mis selle siiski väga haruldaseks muudab.

Tõsi küll, päeval me Päikesega koos tähti ei näe, aga saab lihtsalt välja arvutada, et septembris on Päike Neitsi tähtkujus. Igal aastal. Kuu teeb tiiru ümber Maa ligikaudu ühe kalendrikuuga.

Millalgi septembris või oktoobris on noorkuu Neitsi jalge juures. Igal aastal.

Jupiteri tiir ümber Päikese kestab ligi 12 aastat. Umbes sama ajavahemiku tagant on temagi näha Neitsi tähtkujus. Merkuuri, Veenuse ja Marsi liikumismustrid korduvad lühemate ajavahemike tagant. Selles, et nad kolmekesi suhteliselt lähestikku Lõvi tähtkujus paistavad, pole iseenesest midagi erilist.

Kellele õnneks, kellele kahjuks, aga nüüdisajal igaühele kättesaadavad taevakaartide ajas edasi ja tagasi kerimise programmid näitavad, et sellist pilti, nagu on oodata 23. septembril 2017, võis taevas näha ka vähemalt aastatel 1827, 1483, 1293 ja 1056.

Nii et jutt 7000 aasta tagant korduvast haruldusest ei ole tõsiselt võetav. Ning kui ka oleks, siis ei suudaks tänapäeva astronoomia ja astronoomid leida küll head põhjust, miks selline “tähtede seis” võiks tekitada apokalüpsist ja Kristuse taastulemist.

Võib-olla on see teaduse enesekindel vaimupimedus, aga julgen küll väita, et meie maailm kestab edasi ka pärast 23. septembrit. Kestab vähemalt seni, kuni inimesed oma rumala tegevusega seda ise ei hävita. Või hävib kunagi siiski kosmilises katastroofis.

Huvitav päev ajaloos

On kindel, et hiljemalt 4–5 miljardi aasta pärast on paisuv Päike igasuguse elu Maalt välja kõrvetanud ja tõenäoliselt planeedi endagi aurustanud.

Varasemate võimalike kataklüsmide kohta on ajalisi ennustusi teha üsna raske. Igatahes pole kuulnud, et mõni kindlustusfirma pakuks kaitset supernoova plahvatuse või asteroidi tabamuse eest.
On kindel, et hiljemalt 4–5 miljardi aasta pärast on paisuv Päike igasuguse elu Maalt välja kõrvetanud ja tõenäoliselt planeedi endagi aurustanud.

23. september on aga ajaloos huvitav päev. 1846. aastal leidis Saksa astronoom Johann Galle just selle kuupäeva öösel taevast täpikese – seal, kus prantslane Urban Le Verrier oli ennustanud asuvat Päikesesüsteemi kaheksandat planeeti.

Nüüdseks Neptuuni nime saanud planeet ongi jäänud Päikesesüsteemi viimaseks ja kaugeimaks teadaolevaks planeediks.

Vahepeal üle 70 aasta planeedi staatuses olnud Pluuto teatavasti degradeeriti 2006. aastal kääbusplaneediks.

Nii et nautigem tänavu 23. septembril vast alanud (loodetavasti kuldset) sügist, rõõmustagem selle üle, et tunneme juba 161 aastat Neptuuni (kuigi teda palja silmaga ei näe) ning ärgem vaevakem pead mingi erilise tähtede ja planeetide konfiguratsiooniga taevas.

Kui ainult ilmaga veaks… Augustitormiga sarnase sündmuse kordumist sel aastaajal täielikult välistada ei saa, aga lootkem tõenäosusteooriale, mis selle siiski väga haruldaseks muudab.