Šaakalite rüüsteretked viitavad nende arvukuse kiirele kasvule
“Leidsin selle vähese, mis kevadel sündinud kahest utest järele oli jäänud, eelmisel laupäeval. Kas nad murdsid loomad samal või eelmisel päeval, öisel või päevasel ajal, seda on raske öelda,” rääkis Maalehele Mikkeni lambatalu peremees Andre Vare.
Perenaine Kristel Kuusik ainult ohkas telefonitorusse ja ütles, et õudne on, ei tea, kuidas oma karja kaitsta. “Kohalike jahimeeste sõnul küttisid nad esimese šaakali tänavusel jahihooajal kohe meie aia tagant,” sõnas naine.
Pesakondi rohkem, kui arvatakse
Karjamaid on Mikkeni talus mitu. See, kus šaakalid tegutsesid, algab kohe elumaja juurest. Millises karjamaa otsas murdmine täpselt aset leidis, Andre Vare ei tea. Küll aga polnud utikute ehk noorte poegimata emaste lammaste korjuseid hoonetest väga palju eemale veetud – esimese leidis ta majast umbes 150 meetri kauguselt põõsastest.
“Eile jalutasin mööda, jäänuseid oli veelgi vähemaks jäänud. Eks nad käisid viimast võtmas,” arvas Vare. Hoolimata sellest, et riik kompenseerib karjakasvatajatele vaid huntide, ilveste ja karude tekitatud kahjud, kutsus Mikkeni talu rahvas keskkonnainspektorid kahju tuvastama. Inspektor käis ja kinnitas, et lammaste murdja oli šaakal.
Šaakalipesakondi on Varbla kandi inimeste arvates ümbruskonnas mitte üks ega kaks, vaid ikka kõvasti rohkem. “Käid ringi ja iga natukese maa tagant kuuled nende hääli – haukumist, kiljumist, ulgumist,” ütles Vare ja lisas, et tema kõrvu jõuavad šaakalite omavahelised kõnelused sageli, lausa mitu korda nädalas.
“Kooserdavad siin igal pool, jäävad teede peal auto alla. Umbes aasta tagasi nähti kaht Paatsalus kortermaja õuel. Ilmselt otsisid toitu. Kõigil ümberkaudsetel lambakasvatajatel on nad karjades murdmas käinud. Veisekasvatajad räägivad, et ka vasikate kintsudel on hambajälgi nähtud. Siiani on vasikad siiski eluga pääsenud,” kirjeldab Andre Vare šaakalite tegusid.
Linnas viibimise kohta tõestust pole
Oktoobri alguses märgati šaakalit varahommikul luusimas ühes Kilingi-Nõmme koduhoovis. Läänemaa jahindusklubi esimehe Aarne Taali sõnul on nähtud, kuidas metskits põgeneb, kolm šaakalit järel.
“Üldiselt on šaakal kõigesööja ja talle võiks meeldida tagahoovides toitu otsida küll,” viitas ulukiuurija ning Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Peep Männil.
Mikkeni lambatalu karja suurus on hetkel 55 looma. Lammaste kaitseks on tallu võetud karjakaitsekoer, kuid tegu on kutsikaga, kes alles õpib oma tööd. Edasiste murdmiste vältimiseks ajas pererahvas lambad nüüd lausa koduhoovi ning laskis ka hobused nende sekka – ehk suudavad suuremad loomad šaakaleid eemal hoida.
Et šaakalid on end Eestis sisse seadnud, sellele viitavad arvukad kinnitused Pärnu- ja Läänemaalt, kus on neid kõige rohkem nähtud ja kuuldud. Loomad on olnud liikvel inimasustuse lähedal, neid on nähtud näiteks kalasadamates.
Šaakalijaht algas varem
Sel nädalal rääkis Läänemaal Ridalas talu pidav Valdi Kruusmäe portaalile Delfi, et on tänavu šaakalitele kaotanud ligikaudu 200 lammast ning tal ei jää üle muud, kui lambakasvatusega lõpparve teha.
“Lihtsalt ei jaksa enam metsloomadega võidelda. Sel pole mõtet,” lausus Kruusmäe, kelle karja lisaks šaakalitele ohustavad ka ilvesed, rebased ja karud.
Šaakalijaht algas tänavu kaks kuud varem kui mullu, 1. septembril ning kestab veebruari lõpuni. Praeguseks on kütitud kaks looma. Paremate küttimisvõimaluste jaoks ootavad jahimehed lund.