“Hoovi sai mitmeti. Esiteks läbi maja, teiseks oli küllaltki kasutatav jalgvärav Laulupeo tänava poolse majanurga kõrval, mille võti on mul praeguseni säilunud, sest ema hoidis seda alles kuni surmani kui mingit õnneaja sümbolit, sest tema abielu parimad aastad olid Kollase tänava majas ja lõppesid venelaste sissemarsiga.” Nii jutustab Jüri Arrak lugu endast ja lapsepõlvekodust, kus ta veetis elu esimesed kümmekond aastat.

Kahekorruseline puumaja suure ovaalse trepikojaaknaga eesukse kohal, üle tee puuhoov, mille omanik sõitis mopeedi moodi põriseva väikese DKW autoga, vendade ehitatud lumekindlus, piimamees, hoidjatädi Nadja, laste “kärbseäri”, koeranuiamine – sõnadega maalitud lapsepõlveolustik on nii detailne ja ilmekas, et lugeja vaimusilma ette kerkivad ühtaegu 1940ndate Tallinna elu, kuid millegipärast ka kujuteldav assamblaaž kaduvikku haihtunud maja säilinud killukestest, kesksel kohal mainitud hoovivõti.

Idüll Kollasel tänaval lõppes 1946. aastal, kui isa suri ning Saksa sõjaväe leitnandi lese perel oli küüditamise vältimiseks parem linnast ära kolida.

Olude voolus juba Leningradis taksojuhiks ja pereinimeseks saanud noormehe elurööbast asus ümber sättima vanem vend Henno, kunstnik sai Jüri Arrakust just tema õhutusel.

Võsa, aas, mägi

Eestile elatud elud
.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida siit või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.

Kõik raamatusse kogutud kirjutised pärinevad juba küpse kunstniku sulest kolmekümne aasta pikkuselt ajalõigult. Ja eks üks ajalõik ole kui osa jõest, mida linnulennult vaadates näeme kui “läbi maastiku looklevat hõbedast niiti, kuid alla laskudes saab selgeks, et jõgi on pidevas liikumises”. Nii piltlikustab kunstnik Hesset appi võttes paigalseisu liikumises.

Ajalõigu puhul on toonased tekstid need, mis aitavad võtta suurendusklaasi ja käia mööda neid aastaid kunstniku mõtestuses. Siin on kaheksakümnendatest arutlusi kunstnikutüüpidest ja kunstniku kujunemisest, üheksakümnendatest vastulauseid-lisandusi toonaste kunstiteoreetikute seisukohtadele, arvamusi ja kriitikat kunstimaailma kohta.

Sekka südamlik-humoorikas lugu Matti Miliuse lapsendamisest.

Praeguseks on mõnigi nende lugude tegelane elulavalt lahkunud ning mõnedki väljaanded, milles artiklid esimest korda avaldatud, ilmumise lõpetanud, ja Sammasmuuseumi idee asemel realiseerusid pealinnas siiski teised ettepanekud.

Ajas on muutunud ka autori maailmapilt. 1989. aastal alanud Halliste kiriku altarimaali loomine pani kunstniku paratamatult tegelema religioossete probleemidega. Arraku sõnul süvenes temas toona arusaam Jumalast kui piirideta, lõputust ja igavesest Mõtlevast Algenergiast. Hiljem koondub autori tähelepanu üha enam tehnoloogiast mõjutatud religiooni tekkele.

Religioon, vaimsus ja vabadus moodustavad Arraku mõttekäikudes telje, millele kõik ülejäänu kinnitub. Vaba Eesti on kunstniku südameasi, ning vana totalitaarse süsteemi järele õhkajatele vaimus, et mis sellest, et oli halb, aga oli süüa, juua ja peavari, vastab ta teravalt: “Vist oleks kõige parem elu üldse vanglas, kus on kindlustatud söök, jook, peavari, arstiabi, töö ja kunstiline isetegevus.”

Vaimsus on see, mis eristab kunsti ja mittekunsti: “Kunst, olenemata erinevatest ajastutest ja meistritest, tegeleb vaimsete probleemidega Jumalale lähenemise lõputul teel. Iga kord ei pruugi kunstnik seda ise tajuda, vaid ta töötab meediumina. Seda vahet saab tunda inimene, kelle hinges on samad probleemid. See on kunsti müsteerium, saladus nagu religioonidelgi.”

Raamatusse “Võsast mäeni” koondatud Jüri Arraku artiklid ja esseed tekitavad veendumuse, et Arrakul on tervikuks ja õnnelikuks olemise saladuse võti – lisaks oma lapsepõlvekodu hoovi võtmele – olemas.

Kunstniku “Juma- lale lähenemise lõputul teel” jagab Arrak kolme etappi. On võsa, kus veel puudub sisemine kompass ning võsa läbimiseks vajatakse tavaliselt õpetajaid ja kooli. On aas, kuhu kunstnik jõuab, kui ta on väljendusvahendite võsa läbinud. Sinav taevas ja kütkestav linnulaul võivad luua illusiooni päralejõudmisest. On mägi, mis aasal viibijale siiski terendama hakkab ja muretu aasaelu lõpetab. “Sellel religiooni ja eetika mäel lõpevad ränduri elupäevad, aga jõudmine mäeni peaks olema kunstniku kõige tagasihoidlikum eesmärk.” Mõtlemapanev. Arraku käsitluses muutub kumer elukaar elutõusuks!

Ei tee endast etaloni

Olgugi eakas ja elukogenud, ei hakka meister õpetama, kuidas teised peavad elama. Arrakust ei ole saanud esteeti, kes “isegi kirstus lebades kipub kohendama pärgi õigesse asendisse”. Hoiatavaid märguandeid võib igaüks välja lugeda küll näiteks autori allegoorilistest mõtteavaldustest, ent naiivset illusiooni võimest kedagi n-ö ümber kasvatada kunstnikul ei ole, sest “kõik õigustavad sisemiselt oma tegevust ja elu jätkub”.

Arrak on mitmeski oma artiklis küllaltki kriitiline, kindlasti ei ole ta aga kibestunud ega kõrk, vaid möönab, et vanemaks saades tajub järjest rohkem kõige suhtelisust ning inimeste ja nende mängureeglite erinevust.

Üheks mängureeglite kehtestajaks on saanud rahamaailm, mille seostest moraali ja kunstiga mõtiskles ka Jüri Reinvere oma pikemas kirjutises, mis ilmus septembrikuu viimases Sirbis. Reinvere nendib oma artikli lõpupoole: “Olen täheldanud, et õnnelikumad on need inimesed, kellel on oskus olla tervik eri olukordades ümbritsevast reaalsusest hoolimata – tervik isiklikus maailmas ja mitte ühiskonnas, mis kipub nii kohutavalt muutuma.”

Raamatusse koondatud artiklid ja esseed tekitavad veendumuse, et Arrakul on tervikuks ja õnnelikuks olemise saladuse võti – lisaks oma lapsepõlvekodu hoovi võtmele – olemas.