"Puitu see mets muidugi kasvatab, aga metsaelustiku seisukohalt on need metsad suhteliselt vaesed ja muutuste keerises," iseloomustab Palo. "Kõige suurem muutus on aga toimunud metsakasutuse n-ö võimsuses. Sajand tagasi raiuti puid kirvestega ja veeti välja hobustega, nüüd teeb harvester ära vähemalt 70 saemehe ja 1600 kirvemehe töö. Metsaelu see kõik häirib."

Palo sõnul langeb järjest ka metsade vanus. Meil on küll palju uut metsa, aga see pole enam paljuski järjepidev metsamaa.

Vaatamata eeldusele, et kaitsealused metsad võiksid olla vanemad, on ometigi 51% neist keskmises vanuses või lausa noorukieas," tunnistab ta. "Seega, metsade pindala on XVII sajandiga võrreldav, puitu on metsades ilmselt rohkem, metsamaakompaktsus on väheneud, puude vanus metsas on samuti langenud ning metsa kui kodukoha tähtsus üha väheneb."

"Kas puidu suureneval müügil on mõtet, kui selle tulemusel otseselt hävib eestlase traditsiooniline elukeskkond ja kultuur ning kestvuse taganud looduslike metsade kasvuala?" esitab Anneli Palo küsimuse, millele ühiskond peab peagi vastuse leidma, sest muidu polegi meil enam midagi kaitsta.
Et põlismetsad vähegi taastuks, tuleb tema hinnangul teatud kohtades metsaraiet piirata või hoopis lõpetada metsamajandamine. Muu siin enam ei aita.