Kõige enam katastrimetsa oli Eesti Vabariigi eel loomulikult mõisatel, 77%. Sellest umbes 72% kuulus rüütlimõisatele – need on meie mõistes n-ö päris mõisad.
Roela metskonna metsavahi elumaja koos elanikega, 1932.
Foto:
Virumaa Muuseumid SA
Ülejäänud mõisad ning nende metsad kuulusid kirikutele, linnadele ja rüütelkonnale kui organisatsioonile ning teistele omanikele. Talupojad said metsaomanikuks alles siis, kui nad olid talu XIX sajandi keskpaiga seadustele toetuvalt välja ostnud.
Nii tekkisid talumetsad, kuid see on kahe otsaga asi. Talupoeg oma mõistusega metsamaad väga ei tahtnudki – mets on ju nagunii kõikjal. Teda huvitas eelkõige põllumaa. Teisalt püüdsid ka baltisakslased metsamaa müümist taludele piirata, kuna nad leidsid, et talupojad ei oska metsaga midagi mõistlikku teha. Riigimetsi oli Eesti Vabariigi eel umbes 11%.1939. aasta seisuga oli pilt hoopis teine, kuna siis arvestati katastrimetsadele lisaks ka tegeliku, suuresti praegustele kriteeriumidele vastava metsamaa suurust.
