Georg Otsast – otse ja ausalt
Ükski prohvet pole kuulus omal maal, tõdeb raamatu “Saaremaa valss. Georg Otsa elu” autor Kulle Raig iidvanale aforismile toetudes.
Alles hiljem tõlkis ta oma raamatu eesti keelde, et see 2003. aastal ka meil ilmuks. Nagu autor väidab, on ta eestikeelses raamatus mõnevõrra vähendanud nn soomekesksust ja püüdnud kärpida seletavaid viiteid, mis soomlastele vähem, meile rohkem teada on.
Andekas instrumentalist
Oli ju Georg Ots üle lahe lauluarmastajaile justkui eestlaste koondkuju, mille eest võime siin küll igati uhked olla. Tõsi, meiegi oleme hoolitsenud laulja pärandi põlistamise eest: Otsa nime on saanud kool, laev, tänav, jalajäljedki Estonia-lähedasel promenaadil.
Samas on venelased tähistaevasse kinkinud temanimelise asteroidi (paraku uitab see meist 333 miljoni kilomeetri kaugusel).
Soomlaste jaoks oli ta tõsiseltvõetav rahvalik (ja oma) laulik, keda sõna otseses mõttes lennutati tarviduse korral ühelt jaanitulelt teisele.
Päris kindlasti ei ole siinkohal mõtet raamatut ning ühtlasi Georg Otsa elulugu ümber jutustama hakata – Kulle Raig on selleks vägagi põhjalikult vaeva näinud, et lugeja meie suurmehe läbielamised lausa algusest lõpuni teada saaks.
Pealegi, eks igaüks meist arvab temast vaat et kõike juba teadvat. Või on selle juba unustanudki. Seepärast on too raamat igati teretulnud.
Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida siit või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.
Tooks esile vaid mõned vähetuntud faktid, mille pärast “Saaremaa valssi” kindlasti lugema peaks. Kui lauljad tavaliselt erilise instrumentalistina, see tähendab instrumentide valdamisel silma ei paista, siis Geord Ots oli vaat et väljapaistev klaverimängija. Pole ka ime, omades sellist klaveriõpetajat nagu Anna Gurevitš, hilisemalt tuntud pianist Anna Klas.
Kuidagi ei kujutaks Otsa trombooni mängimas, aga sellegi pilli valdamine on raamatus välja toodud fakt.
Tõsiseltvõetavaks lauljaks ei pidanud Georg Ots ennast pikka aega. Ühest küljest võis see tuleneda loomupärasest tagasihoidlikkusest, teisalt ehk isa, omaaegse kuulsa ooperilaulja Karl Otsa karmist hinnangust: pojal pole piisavalt häält, et saada professionaalseks lauljaks. Nagu näha, isa õnneks eksis.
Või veel üks vähetuntud tõsiasi – Georg Otsa keeltevaldamise kohta. Laulja võib ju mitmes keeles laulda ise keelt tundmata (oi kui palju nii lauldud ongi). Georg Ots, omandanud korraliku n-ö eestiaegse gümnaasiumihariduse, tundis end vabalt prantsuse, vene ja saksa keeleruumis. Mingisse ankeeti on ta tagasihoidlikult märkinud, et räägib rahuldavalt veel ka itaalia ja inglise keelt.
Suur sõda lõi miljonite inimeste elud sassi, ei pääsenud sellest kataklüsmist ka Georg Ots ning tema vanemad. Kuni 1944. aastani olid nii isa kui ema kindlad, et nende poeg pommitabamuse saanud evakueerimislaevalt eluga ei pääsenud. Ega julgenud vastupidist rõõmusõnumit hulk aega tõena võtta.
Veel üks, vaat et naljakas tõsiasi. Georg Ots on esinenud ka balletis. Täpsemini balletis “Kalevipoeg”, tantsides seal ei vähemat ega suuremat osalist kui Päikest. Selle kohta on säilinud ta enda muigelsui tehtud kommentaar: mul tuli lihtsalt seista ja kullas ja karras hiilata.
Hoolimata oma isa kesisevõitu hinnangust häälematerjali kohta, algas Georg Otsa tähelend suhteliselt vara. Justkui teadnuks saatus, et väga pikaks see lend ei kujune. 1951. aastal, ajaks mil Ots lõpetas konservatooriumi (cum laude muide), oli ta juba laulnud 10 ooperis ja seitsmes operetis, saavutades erakordse tähelepanu ka Venemaal.
Kulle Raig: “Kas pole kummaline, et Vene kirjaniku loodud Peterburi salongide blaseerunud dändi parima tõlgenduse au kuulub eestlasele, ja et sel arvamusel on just venelased ise.” Jutt käib teadagi Otsa fenomenaalsest Onegini tõlgendusest.
Raamatu autor püüab vastata, samas justkui meelega vastamata jättes, mis saanuks Georg Otsast kui lauljast juhul, kui ta elanuks ja loonuks väljaspool Nõukogude režiimi. Juhul kui ta poleks pidanud astuma kommunistlikusse parteisse ja olema teatri parteiorganisatsiooni sekretär (kas või selleks, et kaitsta oma lähedasi küüditamise eest).
Aga La Scala ja Metropolitani asemel ootas lauljat Lužniki spordipalee, kus tuli anda kahe päeva jooksul kolm kontserti 30 000 kuulajale. Kultuslikuks oli Venemaal muutunud “Tsirkusprintsess”, ja oma kuulsat Mister X-i aariat ei saanud Ots üsna mitu minutit alustada – ovatsioonid oleks summutanud muusika. Võib arvata, mis toimus pärast aaria lõppu.
Hulk huvitavaid infokilde
Raamat on selliseid huvitavaid infokilde täis, kõike seda eluloo, perekonna ja laste lugude, samuti varakult elu varjutama kippunud haiguste taustal. Ega need peagi just kõigile põnevad lugeda olema. Toon lõpetuseks siiski ühe märgilise väljakirjutuse, mis meie laulja hoopis ootamatusse valgusse sätib.
Võsul Otsa suvekodus oli perel kodujänes, kelle õue pääsenud koer maha murdis. Kui Georg Otsa tütar jänest otsima hakkas, ütles isa, et jänku on leidnud endale uue kodu. Edasi tsiteerin tütre mälestust: “Ta näitas ka, millise kännu all see uus kodu on ja käskis viia sinna õhtul leivatüki. Hommikul siis näeme, et jänes on söömas käinud. Nii tehtigi ja hommikul olid leivatüki küljes hambajäljed. Isa oli käinud salaja leiba hammustamas ja neid jälgi minu jaoks jätmas.”
Kõike seda ning palju muud ilusat ja huvitavat Kulle Raigi raamatust “Saaremaa valss. Georg Otsa elu” lugeda saabki. Head lugemist!
