Laval on viieliikmeline roosades riietes valgetel diivanitel istuv tippnäitlejate trupp ja nad lihtsalt naeravad. Justkui heakodanlik piduseltskond. Ma ei tea, kas naeravad just hüsteeriliselt, aga pidurdamatult, nagu seda tuleb ette, kui ollakse pidutsemisest pöördes ja väsinud ning aju ei tööta suuremat. Naerma ajab ka see, kui keegi näpu püsti tõstab.

Saal jäi vaikseks ja nõutuks

Tihti lõpeb selline närvisüsteemi vigur mingil hetkel nutuga, kui ei suudeta maha rahustada naervaid lapsi või arusaamatusse eufooriahoogu kukkunud iseennast. Nagu mu ema ütles mulle: “Naera-naera, varsti nutad.” Mis tegi toona hoobilt nõutuks ja nukraks. Eks ta tahtis mind pidurdada. Nutuni ja süveneva irratsionaalsuseni jõutakse ka lavastuses “Hüsteeria”.

Näitlejatele on see raske jõu-trikk. Publikut see naerma ei aja. Vaatasin ringi, inimesed olid nõutud. Oli see taotlus? Juurdlesin, kas prooviti publikut hüsteerilise naeruga kaasa tõmmata (keegi mu selja taga turtsatas, kui hakati roppe visuaalseid nalju kiskuma – tõmmati sirmi taga kaamera ees paljaste kannikate vahelt läbi NO-teatri töötajate uksekaart ja see projitseerus tagaseinaekraanile, või manipuleeriti punase karvavesti vahelt kaamerasse oma nabaga, mis mõjus flirtiva vagiinana).

Publikut ei pane enamasti naerma, kui laval naerdakse, või nutma, kui laval nutetakse. Tihti on see hoopis pisut piinlik. Kas piinlikkusetunde tekitamine saab kuhugi edasi viia? Ei tea. Kunagi Liverpoolis teatrit tekitades jõudsime arusaamiseni, et publikule ebamugavuste tekitamine ei aita sõnumit edastada.

Nõutu olin minagi ja juurdlesin, mis see on ja kuhu jõuab. Kas see on ühiskonnakriitika ning näitab, kui nõmedad ja tobedad me oleme. Näitab visalt ja üksluiselt, kuhugi välja jõudmata. Raske töö headele näitlejatele, mõtlesin korduvalt. Lohutas, et oli tunda näitlejate entusiasmi ja tugevat koostööd.

Mulle sobis, et tiim laval toetas üksteist, neil oli usku tükki, üksteisesse, teatrisse, lavastajasse. Nad olid sekt ja see imponeeris. Veendumusest kantud käitumine on köitev ka siis, kui seda ei mõista. Pikalt jälgida kaootilist ühetaolist rabelemist on väljakutse ka vaatajale. Aga annab aega mõelda omi mõtteid.

Teatri voldikust lugesin, et hüsteeriline seisund on midagi üldisemat. Selge, on võetud teema, mis mahub ühe sõna alla, ja genereeritud suur visuaalselt efektne üldistus. Aga nii saaks võtta ju veel hulga sõnu ja öelda näiteks, et kõik me oleme sõdurid ja kogu elu on võitlus. Või hoopis et elu on lill ja me kõik oleme süütud lillelapsed.

On suur kapseldumise oht

Kaks inimest publikust tõusid ja lahkusid. Ma ootasin, kas minuga midagi juhtub, ja kartsin, et ei juhtugi. Jääb tühi tunne. Õnneks ma eksisin. Meenus millegipärast Andy Warholi krestomaatiline ja monotoonne film “Sleep” (1963), mis 5 tundi ja 20 minutit näitab magavat inimest. Ega ma ole seda tegelikult näinud. Kas tahaksin näha? Kui film oleks minu lapsest, naisest või koerast magamas, siis küllap vaataksin. “Sleep” oli Warholi armsamast John Giornost, ja eks Warholil oli kena teda magamas vaadata.

Publikut ei pane enamasti naerma, kui laval naerdakse, või nutma, kui laval nutetakse. Tihti on see hoopis pisut piinlik.

NO tükid äratavad vaadates nii mõtteid kui protesti ja mässu, ometi sisse ja meelde need jäävad. Küllap tihti Ene-Liis Semperi visuaalide pärast. Samas tahaks vaikselt karjuda, et seda, mis kunagi kandis nii hästi kunstivideotes mõne või kümmekonna minuti jooksul, on samas monotoonsuses raske kandma panna poolteise tunni jooksul. On oht kapselduda iseendasse.

Küllap on mul raske olnud minna kaasa teatriga, kus pole lugu ega karaktereid (ometi kirjanduses see mulle just meeldib) ning ma tean, et lugu peab olema teisel tasandil ja tegelased lapidaarsed, mitte võltsilt reljeefsed.

Saan aru, et areng ja muutumised võivad olla teisel tasandil. Hingelisel, visuaalsel. Aga pole hästi kinni saanud niidiotsast, et kaasa lohiseda.