SSRi manifest, obelisk “Sigadus”, punklaulupidu, emakeele ausammas, saunamuuseum, Tarva kuju vedimine vallimäele, üle ilma kuulsad jõulukuused Rakvere keskväljakul – see on vaid väike nimekiri n-ö hullustest, millega virulased on hakkama saanud ning millest tänuväärselt saab Rein Siku raamatust “Minu Virumaa” lugeda ja eeskuju võtta.

Seda, et Sikk käib juba tegemas koolitusi omavalitsustele ja asutustele, kuidas mõelda suurelt, saab ka tema raamatust teada.

Praegu on Euroopa kultuuripärandiaasta, Eesti Folkloorinõukogu sai äsja 25 ning seetõttu on eriti tore Siku raamatust leida taustu ja meenutada Eesti esimest folkloorifestivali “Viru säru”. Kas teadsite, et “säru” tähendab põhjarannikul pidu, pillerkaari, simmanit?

“Minu Virumaa”
Hinne: 5

Rein Sikk.

272 lk.

Petrone Print.

Mitte ainult virulased

Olin isegi “Viru särul” kohal, vanaema võttis meid õega kaasa. Toona oli folkloorifestival “Viru säru” midagi enamat kui pühendatute siseringi omavaheline ja nende pereliikmete nišifestival. Folkloorist said osa ka need, kes seda iga päev ja isegi hobina ei praktiseerinud.

Vanaema kodukülast Kõldust sõitsid särule paljud. Ei saa öelda, et mindi seepärast, kuna kusagile polnud toona ju minna. Rakvere Vallimägi jäi 25 kilomeetri kaugusele, seal toimusid tihti etendused või kontserdid. Aga tuhanded inimesed valisid “Viru särul” osalemise. Nii nagu lätlased jooksevad siiani oma Baltica folkloorifestivalile tormi. Pärimuspeo kandepind oli siis Eestis laiem kui praegu. Omajagu aitasid kaasa ka Eesti iseseisvumise eelsed hingevõnked, mis lõpuks omariikluseni viisid.

Nüüd ehk pärast “Viru säru” kadumist ajalukku – miks see nõnda läks, lugege Rein Siku raamatust – suudab sarnast võnget, mis on nii tugev, et tõukab ka Eestis pärimuse taas laiematesse massidesse kui folkloorinautlejate sisering, pakkuda “Uma pido” Võrumaal.

“Minu Virumaad” lugedes meenub mu oma rahvas, setod, kes samuti hullude ideede ärategemisega silma paistavad.

Tegelikult on mõlemaid vaja – pärimuspidusid spetsialistide kõrgeltarenenud maitsele ja pärimuspidusid rahva laiematele kihtidele. Nii saaks rohkem rahvast meie unikaalsest pärimusest osa. Selles viimases mõttes oli “Viru säru” väga hea. Loodame, et “Pärimuse pundar” Virumaal suudab astuda säru kingadesse.

Nime “Viru säru” puhul on tegu näitega, et kui oskad otsida ja kasutusse võtta meie keelevaramust unustuse hõlma vajunud sõnu, saab nimest kaubamärk, mis “lendab”. Aitäh, Virumaa tantsuema Maie Orav, et Sikule “jah” ütlesid ja oma tantsuks tallele pandud nime Eesti esimesele folkloorifestivalile andsid.

Siku raamatus figureerivad Eesti folklooriliikumise suurkujud Kristjan Torop ja Igor Tõnurist, Virumaa regilaulukolmik Viivi Voorand, Kai Tingas, Kadri Mägi jt.

“Minu Virumaad” lugedes meenub mu oma rahvas, setod, kes samuti hullude ideede ärategemisega silma paistavad. 2015. aastal suutsid just setod 168 elanikuga Obinitsa külaga edukalt olla soome-ugri kultuuripealinnaks 25 miljonile soomeugrilasele.

Setod suudavad kord aastas luua ka Seto Kuningriigi, kus on ainukehtivad kuningriigi seadused; valitakse maailma kõige demokraatlikumal viisil rahva juht, kuningas Peko asemik maa peal, Setomaa ülembsootska. Ja kus kuningriigi päeval esitletakse ilmarahvale maailmas unikaalset heidutusvõimet omavat sõjaväge. Käesoleval aastal saab Seto Kuningriik 25. Seda tähistatakse 4. augustil Lüübnitsas.

Vingumine edasi ei vii

Rein Siku raamatut lugedes meenuvad head sõbrad kihnlased, kes Euroopa kultuuripärandiaasta auks korraldavad sel suvel kudumisfestivali.

Meenuvad head sõbrad võrokesed, kes UNESCO vaimse pärandi nimekirja kuuluva suitsusaunatraditsiooni tutvustamiseks korraldavad suitsusaunanädala. Ja head sõbrad mulgid, kes plaanivad mulgi elamuskeskust.

Raamatust “Minu Virumaa” kõlab läbi humoorikate lugude, kus ka viperusi muhedalt kirjeldatud, sõnum – hullud ideed on elluviimist väärt, ära pelga!

“Teha tuleb, mitte vinguda!” ütleb Sikk. Kirjutan sellele kahe käega alla.

See, et Petrone Print on Eesti Vabariigi 100. aastapäeva auks üllitanud uue Eesti eri piirkondade elu avava raamatusarja, mille juhatab sisse “Minu Virumaa”, on omakorda suur panus Eesti lugude loomisesse. Ka omamoodi hull idee!