Kirjanduslike lugude asemel on Eesti iseseisvuse taastamise järgsel ajal populaarsust kogunud elulood, mille kokkupuude tegelikkusega on vahetum ja mis täidavad ka nõukoguliku mahasalgamise sunnil tekkinud mälulünki. Teisalt lisab iga elulookirjutus, iga mikro- või argiajalugu midagi subjektiivset ja isiklikku daatumitest ja sündmustest koosnevasse ajalookirjutusse. Iga elulugu ja inimsaatus lisab sündmuste kiretusse kirjeldusse liha ja verd, ehkki lõpuks võib inimene ikka saladuseks jääda.

Saksa keelest eesti keelde

Huvitava raamatu on oma emast, Saksamaal ning Soomes elanud eesti luuletajast ja lastekirjanikust Salme Raatma-Rosensteinist (1915–2008) kirjutanud tema poeg Gustav Rosenstein, kes sündis juulis 1941 okupeeritud Poola alal Szlichtyngowas ehk tollal Schlichtingsheimis. See oli aeg, mil tema isa teenis parajasti Wehrmachtis tõlgina.

Raamat on varem (2015) ilmunud saksa keeles, mille tõttu ka eestikeelses tõlkes on sisse jäänud eeskätt saksa lugejale vajalikke, kuid meile väheke tarbetuid selgitusi. Ainsa kriitilise märkusena leiangi, et tõlget võinuks mõõdukalt mugandada ja toimetamise käigus parandada mõned "näpukad", ent üldmuljet need siiski ei häiri.

Samuti on kahju, et eestikeelsest versioonist on mingil põhjusel välja jäänud kodumaal ilmselt parima Salme Raatma loomingu tundja Vallo Kepi essee "Salme Raatma õunapuud", mis on varem ilmunud ajalehes Eesti Kirik. Lugemist ja Rosensteinide teekonnale kaasaelamist hõlbustavad aga mõlemas väljaandes leiduvad lisad – kirjeldatud sündmuste kronoloogia, Raatmate (enne eestistamist Rosenbergid) ja Rosensteinide sugupuu ning perekond Rosensteini rännuteede 1939–1964 kaart, ent samas puudub taoliste raamatute juures vajalik nimeregister.

Helmest pärit Salme Raatma luule, kunstmuinasjutud ja lasteraamatud on sündinud otsekui trotsides aega ja olusid, millest tema poja kirjutatud elulugu annab tasakaaluka ülevaate.

Luule- ja kunstilembene Salme abiellus aastal 1938 pastor Herbert Rosensteiniga, baaside tulekul elati Noarootsi pastoraadis, hiljem Tallinnas Rosensteinidele kuulunud majas Viru tänav 21, baltisakslaste ümberasumiste käigus lahkuti Eestist detsembris 1939.

Kohati muutub poeg Gustavi tekst vägagi isiklikuks ja empaatiliselt memuaarseks, ei salata maha ka eeskätt isa heitlikust meelelaadist tingitud perekondlikke probleeme.

Rosensteinidel oli kokku viis last, kahe esimesega pidi Salme hakkama saama, kui mees oli sõjas ja hiljem 1944–1946 ka sõjavangis. Ometi oli Salmel selle kõige juures jõudu kirjutada ja leida avaldamisvõimalusi ka saksakeelses kultuuriruumis. 1964. aastal koliti Soome ja sellest alates elas perekond Turus.

Salme Raatma peateoseks võiks pidada pikka aega laagerdunud poeemi "Pirita peegeldused. Püha Birgitta raamat", milleks Pirita kloostri kõrval pakkus inspiratsiooni ka Turu lähedal asuv Naantali.

Tasakaalukalt on raamatus esitatud autori vanemate eluloolised seigad, aga ka sissevaade pastoriprouast ema loomingusse. Mõlema puhul on autorile suureks abiks olnud nii perekondlik kirjavahetus kui ka alates 1938. aastast Salme ja algaastail ka tema abikaasa Herberti ühiselt peetud päevikumärkmed. Hiljem jätkas Salme päeviku kirjutamist aastakümneid ning kogu see mahukas perekondlik arhiiv on nüüdseks üle antud Eesti Kirjandusmuuseumile.

Kohati muutub poeg Gustavi tekst vägagi isiklikuks ja empaatiliselt memuaarseks, ei salata maha ka eeskätt isa heitlikust meelelaadist tingitud perekondlikke probleeme. Nii ei olegi see raamat ainult emast ja tema loomingust. Selle kõrval leiavad kajastamist ka suisa türanliku mulje jätva isa ja autori enesegi vaimsed otsingud.

Ta mõistatab isa, kes ajuti oli haaratud piibellikest apokalüptilistest meeleoludest ja Saksa Liitvabariigis elades püüdis saada tööd Saksa saatkonnas Moskvas, laskis endale Eestist saata propagandistlikku ajalehte Kodumaa ja luges vene romaane. Gustav oletab, et sellisel juhul nägi tema isa oma võimaliku misjonipiirkonnana ka Nõukogude Eestit.

Raamat kui mälestusmärk emale

Ta teeb pagulase kohta veelgi midagi tavatumat: varsti pärast kolimist Soomesse Turku reisib pastor Rosenstein koos Salme ja kolme lapsega Nõukogude Eestisse, saades sundkorras kaasa tõlgi koos võimalusega külastada ka selliseid paiku Eestis, kuhu välismaalasi muidu ei lastud. Ta peab jutluse Jaani kirikus, sidudes kristlust ja sotsialismi, mille peale mõnedki kirikulised lahkunud.

Tagatipuks avaldab ajaleht Kodumaa Herberti artikli, milles kutsutakse väliseestlasi, toona siis täpsemalt pagulasi, külastama kodumaad ja tunnistama maailmas valitsevaid realiteete. Muidugi tekitas see paguluses ebasoosingut ja Salmest sai „kommunistliku pastori proua“. Kas mitte see ei olnud nii kaugele ulatunud põhjus, et Bernard Kangro avaldas oma ajakirjas Tulimuld Salme Raatma esseid aastakümneid hiljemgi Ants Hartmanni nime all?

Rõhutagem lõpuks, et vaatamata oma mõlema vanema saksapärasele nimele, baltisaksluse tuules Eestist lahkumisele ja Saksa riigi kodanikeks saamisele 1940, on Gustav Rosenstein puhastverd eestlane. Kultuuri kude on tihe – Salme Raatma täditütar oli Ellen Niit.

Teatud mõttes realiseeris pastoriametis oma isa jälgedesse astunud poeg Gustav Herberti sõjaeelse soovi sõita misjonitööd tegema Indiasse: 1980. aastatel töötas pastorina mõnda aega Tansaanias. Ent tema suurimaks eesti kultuuriloosse puutuvaks teoks on nüüdsest see raamat kui mälestusmärk oma emale, luuletaja Salme Raatmale.