Raamatu “Vigala Mihklid” kujundus kõneleb selle taotlusega väga kenasti kaasa: pruun-valge toon, mõne väikese tabava värvilaiguga kaantel. Just need aitavad luua õhkkonna, et hakkad endalt küsima: mis on üldse ajalugu, miks mõni hoolib sellest nii väga, teine aga ootab vaid homseid?

***

Jah, Viio pole Mihkel, aga nagu ta ise kirjutab – “oleksin võinud kergesti olla, kui oleksin sündinud poisina”. Aga võib-olla ongi tüdrukuna sündimine parem: vähemalt ei lähe see Viio Aitsam rohkete nimekaimudega segi. Ning tal pole kohustust tõestada end ühena paljudest Vigala kandi Mihklitest, kes end oma tegudega ajalukku kirjutasid.

Kuid elupõline ajakirjanik Viio Aitsam lihtsalt on harjunud kohustusi võtma. Ning hoolega selja taha vaadates ja seal tõsiseid ning tegusaid Mihkleid nähes settis temasse kohustus nende lugu hoida. Aga hoida ei saa ajalugu kuidagi teisiti, kui lugusid edasi rääkides ja räägitu eest vastutades.

Vastutus tähendab kusagile ka punkti panemist. Ning Viio Aitsam paneb Vigala Mihklite pikale loole punkti, ütleb nende meeste vaimse pärijana kõigi kõrvuti käibivate tõdede hulgast välja need kõige õigemad. Teeb seda mõistuse ja südamega.

***

Miks aga meie, eriti need, kellele Vigala kantki võõras, peaksime sealsete Mihklite lugu lugema? Sest see pole pelgalt kümne (või siis üheteistkümne) inimese lugu. See on nende, aga sedakaudu ka meie endi kajastumine ajas. Sisukalt ja süsteemselt esitatud lugu, sest ajakirjanik Viio Aitsam kirjutas Mihklite lood üle ja kokku, pani nad raami, asetas tagasi õigesse aega, andis sündinule tausta ja ehk ka pisukese hinnangu, harutas sasipundart, milles üks Mihkel on teisega korduvalt ära vahetatud.

Niiviisi vaadates on “Vigala Mihklid” tõsine ja põhjalik näide sellest, kuidas saab mälu hoida, tänapäeva tuua, riiulile valmis panna ajaks, kui keegi leiab tarviduse need lood ette võtta, aja peeglisse vaadata, tunnistada nagu autorgi, et “keegi pole siin ilmas üksi”.

***

Muidugi ei ole see raamat ülemäära lustlik, ka autori enda naer takerdub ju tihti mõtlikusse ilmesse. Aga ei maksa heituda: ajaloo ilu ongi tihti tema traagikas; nendes rahvastes, kelle keelt kõneleb veel vaid mõni inimene; nendes lahingutes, milles ei võidetud midagi, vaid lihtsalt langeti; nendes ootustes, mis tundusid õigustatuna, aga ometi ei täitunud.

Pealegi: Vigala Mihklid polnud ju mingid kaotajad, vaid pigem need, kes usinalt tõe ja õiguse, aga ka vaimuvalguse eest seisid, nõnda ise ajalugu edasi viisid ning oma sirge selja ka järeltulijatele pärandasid.

***

Vastutus tähendab kusagile ka punkti panemist. Ning Viio Aitsam paneb Vigala Mihklite pikale loole punkti, ütleb nende meeste vaimse pärijana kõigi kõrvuti käibivate tõdede hulgast välja need kõige õigemad.

Teiselt poolt on raamat aga Vigala lugu. Vägeva Vigala lugu, mis viimase haldusreformiga ise oma valda vääriva väärikuse kaotas ja Märjamaa valla osaks sai (aga see vald toetas õnneks raamatu ilmumist!).

Eesti keeles on kaks kummaliselt sarnast sõna: mäletama ja mälestama. Ei oskagi öelda, kumba suunda autor oma raamatuga kaldub. Ehk on õigem öelda, et ta tunneb uhkust olnu, üle Eesti kõlanud nimede, Vigalast üle isamaa kajanud sündmuste üle.

***

Muidugi on tore, et raamat ei lõpe peatükiga “Lõpp”, vaid “Lõppsõna asemel”, milles Viio Aitsam räägib “invavanaisa” Mihkel Aitsami poja Mihkliga. Kuid sellessegi juttu suudab autor siduda küsimuse, mis vaevab kõiki, kes oma nime ja päritolu tähtsaks pidanud.

“Meil poleks veel hilja vahetada nimi ära ja vaadata, kuidas tähenduse ja ajaloota, suguvõsavastutusega nimeta selles kiiresti muutuvas maailmas hulpida,” ütleb Viio Aitsam Mihkel Aitsamile.

“Ei tasu proovida,” vastan ma autorile. “Kui me oleme seda väärt, elab nimi meist kauem. Ning mõtle, kui hea võib olla ka aastakümnete pärast kusagilt kaugusest kuulda, kui keegi ütleb nii: “Viio Aitsam! Ei, miks ma ei tea. Tema on ju see, kes aastaid Maalehe Metsalehte toimetas, Vigala pärast südant valutas ja kümnest Mihklist vägeva raamatu kirjutas!”