Kuigi külma sõja aegset tegevust puudutavaid dokumente venelased lahkudes maha ei jätnud, ei vaevunud nad kaasa võtma kortermajade sisustust. Maha jäid lauad, toolid ja televiisorid, ent peagi varastasid inimesed hüljatud tehnika ja mööbliesemed.

Kortermajadest ja teistest hoonetest enam suurt järele pole jäänud, sest aeg on teinud oma töö. Paljudel akendel pole ees klaase ning seinad ja laed on sissekukkunud. Põrandalt võib leida klaasikile, vanu maakaarte ja koolivihikuid.

Praegu tegutseb Irbenes raadioastronoomia keskus. Lisaks tehakse külastajatele ekskursioone ning tehniline keskus on kujundatud muuseumiks, kus saab tutvuda piirkonna nii NSV Liidu aegse kui praeguse tegevusega.

Sõdurid tulid ka Eestist

Maalehele tuuri teinud raadioastronoomiakeskuse tehniline töötaja Arnis Bērziņš rääkis, et vahel külastavad keskust Irbenes aega teeninud sõdurid. Ligi 90% sõduritest oli pärit Eestist, Lätist ja Leedust.

Endised ajateenijad jagavad neile väärtuslikku informatsiooni sellest, kuidas omal ajal kuulati pealt Apollo missioonide ja Falklandi sõja kohta käivaid kõnelusi. Sõdurid kasutasid raadioteleskoope aeg-ajalt ka meelelahutuseks, näiteks kuulasid nad Euroopa raadiojaamu ja salvestasid muusikat.
NSVL alustas raadioteleskoopide ehitamisega 1960-ndatel ning tegu oli väga salajase keskusega, mis pandi püsti eesmärgiga pealt kuulata vaenuliku lääne kõnesid.


Nõukogude Liidu aegadel oli Irbenes kolm raadioteleskoopi diameetriga 32 meetrit, 16 meetrit ja 8 meetrit. Kaks suuremat on praegu Irbene raadioastronoomiakeskuse teenistuses, ent väiksema võtsid venelased Lätist lahkudes endaga kaasa.


Lisakas raadioteleskoopidele kuulusid Irbene sõjaväelinnakusse viiekorruselid kortermajad, kool, lasteaed ja kino. Kokku elas seal umbes 2000 inimest.

“Ühel sõduril õnnestus salvestada Mehhikos toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste mänge. Kui kindral salvestustest teada sai, kutsus ta sõduri enda juurde ja andis talle 10 päeva vabaks, sest kindral oli ise väga suur jalgpallifänn,” jutustas Bērziņš ning lisas, et mõnikord sai vahele jäämise eest ka karistada.

“1980ndate lõpus ei teadnud keegi sellest keskusest, aga USA tegi sateliidipilte ja sai sellest kohast teada,” rääkis Bērziņš. “Ja mida nad teevad? Nad hakkavad saatma sõnumeid stiilis “Head uut aastat, poisid, me teame, et te meid pealt kuulate”. Järgmine aasta hakkavad saatma personaalsemaid sõnumeid, näiteks “Head uut aastat, kindral eesnimi perenimi” või “major eesnimi perenimi”. Võib-olla pole see tõsi, võib-olla on, aga kui sõdurid tulevad, siis nad räägivad selliseid lugusid.”

Uurivad kosmost

Bērziņši sõnul on tal umbes 30 kolleegi, kuid kohapeal käib inimesi vähe, sest edukalt saab kasutada kaugtöövõimalust. Irbenes palgal olevad teadlased uurivad Maa ionosfääri, tähtedevahelisi keemilisi reaktsioone, galaktikate struktuuri ning teevad koostööd mitme Euroopa ja maailma observatooriumiga.

Suurem raadioteleskoop liigub sekundis 2,8 kraadi ja väiksem 5 kraadi. Bērziņš ütles, et teaduses pole signaalide salvestamiseks tegelikult antenne nii kiiresti vaja liigutada.

Raadioastronoomiakeskusel plaani endisi hooneid taastada pole. Bērziņš rääkis, et ilmselt ootab hüljatud linna ees lammutamine, sest see muutub üha ohtlikumaks. Tema sõnul on keskusel plaanis üks raadioteleskoopide juures olev hoone järgmisel aastal maha võtta ja selle asemele ehitada teaduskeskus.

Tehnilise keskuse ja kõige suurema raadioteleskoobi vahelisel alal käib praegu vilgas puude maha võtmine, sest raadioastronoomiakeskus rajab sinna 400 ruutmeetri suuruse väikeste antennide pargi. Antennid hakkavad püüdma kosmoseobjektide signaale.

Kaks kohalikku

Siiski pole Irbene täiesti hüljatud – seal elab kaks meest ja seitsmeaastane kass. Üks kohalikest on elanud seal seitse ja teine kümme aastat.

Mehed rääkisid, et kuigi Irbenes on kõik lagunenud, asub lähedal pood, kust nad endale toitu käivad toomas, kuid praegu on raha otsas. Nad lisasid, et vahel saavad nad toitu ka turistidelt.