Alustan Enn Kunila imetlusväärsest kiindumusest eesti maaliklassikasse ja ettevõtlikkusest, mille tulemuseks on olnud tema kunstikogu näitused 2015. aastal Roomas Museo Vittorianos ja 2017. aasta kevadel XX sajandi kunsti muuseumis Firenzes, mis valmistasid ette pinda mullu oktoobrist kuni käesoleva aasta jaanuarini kestnud Konrad Mäe isikunäitusele riiklikus moodsa ja kaasaegse kunsti galeriis Roomas. Viimase korraldusraskused langesid juba suurel määral Konrad Mäe suurima teostekogu omaniku, Eesti Kunstimuuseumi õlgadele.

Nimetatud muuseumid on soliidsed kunstiasutused, kus esinemine on auasi. Peale selle lisab emotsioone Itaalia kui kaunis ja tohutu kunstivaramuga maa, mis inspireeris enne Mäge kümneid baltisaksa ja eesti kunstnikke, viimastest eriti Johann Kölerit ja Ants Laikmaad.

Mägi oli sellest maast samuti sisse võetud, nimetas Caprit jumalikuks ning kirjutas oma Capri, Rooma ja Veneetsia vaadetega eriti värvisärava peatüki meie maalikunsti ajalukku.

Nüüd siis on Rooma näituse tööd Kumus vaadata, välja arvatud need Norra ja Saaremaa maastikud, mis saadeti otse Roomast Pariisi, aprillis avatud Baltimaade sümbolismi näitusele Orsay’ muuseumis.

Paljureisinud Konrad Mägi jäädvustas just maastikke meelsasti. Tema värvidesse mattunud vaade Caprilt...
... ja Norrast.

Mägi õlimaalid said alguse Ahvenamaal

Konrad Mägi (1878–1925) õppis aastatel 1903–1905 Peterburis Stieglitzi kunstikoolis peamiselt puunikerdust Amandus Adamsoni juhatusel. Enne seda – Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel Tartus.

Küllap puutus ta õlimaaliga mingil määral kokku juba õpingute alguses, tõsisemalt aga hakkas maalima 1906. aasta suvel Ahvenamaal, kus viibis koos Aleksander Tassa ja Nikolai Triigiga. Maaliliste skääride kõrval võis maalimises tublisti kogenum Triik tema indu üles kütta.

Ahvenamaa-etüüdidest tunneme vaid üht, mis osteti mõni aeg tagasi Eestisse oksjonilt Helsingis.

Kuigi moodsate kunstisuundadega tutvus Mägi mõnevõrra juba Peterburis, kus sajandivahetusel andis välja oma ajakirja ja korraldas näitusi rühmitus “Mir iskusstva” (Kunstimaailm). Eelkõige avaldas talle aga mõju Pariis oma põnevate kunstinäituste paljususega, kuhu ta jõudis koos Tassaga 1907. aasta sügisel.

Pariisist saatis ta postkaarte Odilon Redoni ja Gustave Moreau’ teoste reproduktsioonidega. Möödunud sajandi lõpukümnendeil levima hakanud sümbolism oma müstikalembusega vajutas tema loomingule pitseri Itaalia perioodini välja.

Metsikud avaldasid mõju

Alles 1905. aastast olid Pariisis Sõltumatute salongis seninägematult ekspressiivse laadi ja julge värvikasutusega tähelepanu äratanud nn metsikud ehk foovid Henri Matisse’iga eesotsas. Mägi mainib ühes oma kirjades Matisse’i kõrval ka Anna Žerebtsovat (1885–1939). Tar­mu­kat vene neiut, kes asus Esi­mese maailmasõja eel Pariisi ning leidis enne kollektsionääre üles kõige revolutsioonilisemad kujud sealses kunstielus.

Neist läks kunstiajalukku Marie Vassiljeff, kes asutas juba 1910. aastal Avenue du Maine’il nn Vene akadeemia, kus rahvusvaheline kunstinoorus käis koos joonistamas, maalimas ja lõbusaid õhtuid veetmas.

Tema ateljees Avenue du Maine’il nr 21 oli aastail 1998–2015 Montparnasse’i muuseum, alates 2016. aastast on renoveeritud Villa Vassiljeff aga eksperimentaalse kunsti keskus.

Mägi ei astunud Pariisis kujutavate kunstide kooli, nagu Nikolai Triik või Jaan Koort, kuid käis pärast Norrast naasmist Vene akadeemias.

Seal võis kohata Chagalli, Picassot, Braque’i, ent kindlasti kohtas Mägi seal tuntud avangardisti Nathan Altmanit, kelle portree ta 1911. aastal maalis. See hea portree läks Teise maailmasõja ajal kahjuks kaduma.

Altman elas oma surmani (1970. aastal) Leningradis ning tema 1969. aasta isikunäitusel oli suur menu. Ent kellelegi ei tulnud pähe temalt küsida, kas ta mäletab eesti kunstnikku, kes teda Pariisis portreteeris, kui ta veel kuulus polnud.

Norra maastikel tähtis roll

Suurem kogus maastikke valmis Mäel Norras aastail 1908–1910. Fjordidemaa looduse suurejoonelisusest annab aimu sinava mäemassiiviga “Norra maastik” (1909, Eesti Kunstimuuseum), mida Olev Subbi nimetas juba 1968. aastal “miljonidollariseks”.

Põhjamaise looduse karmi hingust on siiski rohkem tema stiliseerivates tušijoonistustes-illustratsioonides “Noor-Eesti” ajakirjale (1911/12) kui ka värvikais etüüdides, mida ta on maalinud Kristiaania (Oslo) ümbruses.

Need motiivilt lihtsad väikesed tööd on otsekui maaliliste ülesannete lahendamise, mitmesuguste käsitluste läbiproovimise labor, samas ikkagi huvitavad, eriti arvestades kunstniku maalijatee toonast lühidust.

Eksponeerituna 1910. aastal Tallinnas, Stieglitzi koolis õppinud kunstniku Alfred Kivi korteris mõjusid need uudselt, ebaakadeemiliselt ning avaldasid eriti noortele kunstnikele tugevat muljet.

Pärast Eestisse tagasipöördumist 1912. aastal, lühikesel Mõniste perioodil, maalis Mägi juugendlik-dekoratiivseid pastelses koloriidis maastikke.

Need, kes Mägi loomingut tunnevad, on täheldanud tema laadi muutumist maalimispaikade muutudes. Seepärast räägitaksegi tema puhul Saaremaa, Viljandi–Võrumaa, Pühajärve–Võrts­järve, Itaalia ja Saadjärve perioodidest.

Täielikust eneseleidmisest kõnelevad aga 1913.–1914. aastate Saaremaa maastikud, milles Norras ja Prantsusmaal Normandias kasutatud, neo­imp­ressionismist lähtuv täppetehnika jõuab küpsele isikupärasele tasemele ja värv muutub eriti kirkaks ning jõuliselt ekspressiivseks.

Sellal valmib nii värskeid etüüde kui ka ateljees läbikaalutumalt maalitud maastikukompositsioone. Saaremaa perioodi tippteoseid on “Maas­tik punase pilvega” (Eesti Kunsti­muuseum), mille inglise kunstiteadlane Stephen Farthing reprodutseeris meil kirjastuse Varrak poolt 2008. aastal välja antud raamatus “1001 maali, mida peab elu jooksul nägema”.

Teost, mida on õigustatult eksponeeritud Baltimaade sümbolismi näitusel, võib vaadelda ka Mäe loomingu järgneva, ekspressionistlikuma suunitluse ettekuulutusena.

Laad muutus koos paigaga

Need, kes Mägi loomingut tunnevad, on täheldanud tema laadi muutumist maalimispaikade muutudes. Seepärast räägitaksegi tema puhul Saaremaa, Viljandi–Võrumaa, Pühajärve–Võrtsjärve, Itaalia ja Saadjärve perioodidest.

Kuigi kunstniku tugevaim žanr oli maastik, on tema portreedki omapärane nähtus eesti kunstis. Mägi on teinud ju ka elegantset raamatugraafikat, tema loomemeetodit selgitavad akvarelleskiisid.

Kahtlemata vajas ta loomiseks looduselamust, kuid olulisemgi oli kaasaegsete kunstivoolude mõju.

Mägi looming demonstreerib, kuidas kunstnik töötab endas läbi voolude-stiilide, esialgu varasemate, siis uuemate kogemuse.

Ekspressionismi järsk subjektivism, millega ta puutus kokku küll juba Pariisis, kulmineerus tema loomingus mõnevõrra hiljem 1910. aastate lõpus, Pühajärve ja Otepää maastikes.

Katalüsaatorina toimisid rahutult kääriv aeg, Eestiski muutuv kunstikeskkond, kus tugevnes saksa–vene avangardi mõju.

Viimaste eluaastate Saad­jär­ve maastikes, pärast Püha­järve–Capri–Oberstdorfi maastike eksalteeritust, näib saabuvat mingi selgimine ja rahunemine 1920. aastate cèzannismi vaimus – otsingulisest visklemisest väsinuna otsis kunst Paul Cèzanne’i loomingust seda püsivat ja fundamentaalset, millele toetuda.

Kuigi kunstniku tugevaim žanr oli maastik, on tema portreedki omapärane nähtus eesti kunstis. Konrad Mägi on teinud ju ka elegantset raamatugraafikat, tema loomemeetodit selgitavad akvarell-eskiisid.

Mis tahes kunstniku loomingus ei ole ükski ala tegelikult kõrvaline.