2019. aasta eelarves nähakse ette tulumaksutagastusi 2018. aastal tehtud annetuste eest 2 miljonit eurot, eeldatakse, et maksumaksjad on teinud annetusi 10 miljonit eurot ehk 0,11% ulatuses pea 9 miljardilisest brutotulust. Kõrvutades seda 10 miljonit 30 miljoni valitsuse „annetatud“ katuserahaga on olukord sootuks äraspidine.

Valitsus jagab katuserahadena laiali ca 30 miljonit eurot, mis on ca 10% keskvalitsuse eelarvesse kavandatud füüsilise isiku tulumaksust. Maksuameti andmetel oli 2018. aasta teises kvartalis 567 786 brutotulu saajat ehk valitsus jagas emotsionaalsetel ja poliitilistel kaalutlustel laiali iga maksumaksja kohta ca 53 eurot. Summa piltlikustamiseks võtsin meelega füüsilise isiku tulumaksu andmed, sest iga töötav inimene tunneb omal nahal, kui palju tuleb pingutada sellise summa teenimiseks, mille pealt arvestataks 53-eurost tulumaksu. Mediaantasu oli 2018. aasta teises kvartalis 1014 eurot, seega keskmine eestlane peaks 53-eurose tulumaksuni jõudmiseks käima tööl 2 nädalat, aga 765 euro suurust palka saav inimene töötama täiskoormusega terve kuu.

Valitsuse süüdimatu rahakülvamine nõuab keskmiselt maksumaksjalt muljetavaldavat tööpanust. Veelgi näotumaks muudab olukorra, et raha kogutakse riikliku sunniga maksuameti poolt ja tulumaksuseaduse alusel ning pihustatakse laiali poliitiliste kalkulatsioonide ning emotsioonide ajel, mitte sihipärastel eesmärkidel ja kõigile võrdsetel tingimustel. Paratamatult tekivad teistest võrdsemad sihtasutused ja mittetulundusühingud, kes teevad sellist muusikat, mida „riiklikud annetajad“ tellivad.

Raha kulutamine olematule lasteaiale või alles uitmõtetes ujulale on kuritegelik raiskamine. Rahaeraldised sihtasutustele, millel pole selget eesmärki ega sisulist plaani, on kodanikuühiskonna mõnitamine. Kõigi nende inimeste mõnitamine, kes vabatahtlikult käivad vähihaigetele raha kogumas või tegutsevad tasuta sadades kodanikuorganisatsioonides, mittetulundusühingutes ja sihtasutustes. Kahtlemata makstakse sellistele tegevustele veel oma taskust juurdegi.

Mis siis ikkagi annaks kodanikuühiskonna, sihtasutused ja mittetulundusühingud kodanikele tagasi? Muidugi kodanike suurem roll annetuste tegemisel, mida riik saab toetada suurema maksuvabastusega. Kui riik kavandaks selle 30 miljoni ulatuses maksuvabastust annetustele, siis saaksid maksumaksjad teha maksuvabasid annetusi summas 150 miljonit senise 10 miljoni asemel. Kusjuures see ei ole protsentuaalselt ülemäära kõrge summa, kõigest 1,5% brutotulust. Hea küll, kindlasti ei kasva eraannetused aastaga 15 korda ja võib olla 1,5% ongi liiga suur protsent, sest brutotulu saajate hulgas on ka miinimumpalga saajad, kellel jääb annetamiseks ikka väga vähe võimalusi ja needki summad juba on tulumaksuvabad.

Kindlasti vajab muutmist praegune tulumaksuseadusega sätestatud tulust tehtavate mahaarvamiste piirang 1200 eurot aastas, nimetatud summa sisaldab nii koolituskulusid, eluasemelaenu intressi kui ka annetusi ja kingitusi. Kui keskealine pereinimene deklareerib 300 eurot eluasemelaenu intresse ning maksab ära laste huviringide õppemaksud, siis ei jätku annetamiseks maksuvaba tulu enam sugugi.

Kõrgema sissetulekuga inimestel on ka rohkem võimalusi annetada, seetõttu peaks annetuste maksuvabastus olema kehtestatud protsendina sissetulekust, nii et mediaansissetulekut saavale inimesele oleks 1% annetustelt maksuvaba ca 120 eurot aastas; kõrgema sissetulekuga inimesed saavad teha suuremaid annetusi ning vastavalt oleks suurem ka maksuvabastus. Meie hulgas on inimesi, kes annetavad vähihaigetele tuhandeid eurosid, miks mitte seda tegevust riigi poolt toetada ja tunnustada.

Kui alates 1. jaanuarist 2019 muuta tulumaksuseadust nii, et maksuvabalt saaks annetada 1% brutosissetulekust, siis tulumaksutagastused kuuluvad väljamaksmisele alles 2020. aastal.