Algis tunnistab, et eile õhtul tehtud foto on pisut fiktiivne, kuna paar sammu eemal oli jõhvikaid jälle vähem. Siiski võib tema õpetussõnade järgi toimides leida samasuguse marjavaiba, kust ämbri ühe hooga marju täis saab.

"Kui on kehvem jõhvika-aasta nagu nüüd, on ainus hea lootus otsida mõni suurem rabalaugas ja selle nurgast leiab kuskilt ikka marju. Muidugi ei ole seal kõik lausaliselt jõhvikatega kaetud, aga seitsmeliitrise pange sain täis, seega jõhvikaid oli vast neli ruutmeetrit," räägib mees.

Pildilolevad marjad leidis jõhikatundja Kuresoo rabast ühe 350 meetri pikkuse lauka äärest. See oli tal tänavu kolmas sarnane leid. Selline marjaväli on alati olnud mõne suurema lauka ääres.

Asi alles algab

"Ma korjan alati niimoodi, mööda metsa ühekaupa ei käi. Võib-olla naisterahvad on kannatlikud ja korjavad ükshaaval ära, aga mehed jooksevad enamasti kõigepealt mööda raba ringi. Mul kulus otsimise peale pool ja korjamise peale teine pool tundi. Ehk tund ja käes."

Algis ütleb, et pigem korjatakse jõhvikaid madalsoos, kus on samblasem. Seal on marjad puhma sees. Rabas lebavad need punase turbasamba mätta peal. Nii võibki õiges kohas esmapilgul näida, et keegi on ämbritäie jõhvikaid maha valanud.

Mujal kui suurte laugaste juures polevat mõtet aga ringi joosta, kuna veelembene jõhvikas vähese vihmaga aastal kaugemal ei levi.

"Tegelikult on veel vägevamaid kohti. See oli alles esimene tõsine korje, kõik alles algab. Oli üks koht, kus marjad olid nendest kaks korda suuremad, sellised poolkirsid," räägib jõhvikasaladuste tundja Algis.

Tasub teada sedagi, et sel neljapäeval ilmub Maalehes lugu kõigile neile, kes kardavad metsa ära eksida. Kes loeb, see ei eksi.