Milliseid raamatuid soovitate isiklike eelistuste põhjal tänastele raamatukogu külastajatele?

Anu Vassvik: Selleks, et osata tõeliselt objektiivselt hinnata väga head Eesti kirjandust tuleks aeg-ajalt lugeda ka välisautorite loomingut, tehes seda võimalusel autori emakeeles. Kord Ene Ergmaga vesteldes jõudsime järeldusele, et võõrkeelse kirjanduse tõlkimisel kaob ära algupärane puhas emotsioon ja see vahetu side, mida autor oma lugejaga saada püüab. Tema luges sel ajal vene keeles Tšehhovit, mina aga inglise keeles Margaret Thatcherit.

Marko Šorin: Ma ise kipun lugema tõestisündinud lugude põhjal kirjutatud raamatuid. Ajalugu. Seega soovitan ajalugu, väiksema ajaloohuviga inimestele soovitan mõnda eluloolist raamatut, milliseid ilmub Eestis üsna arvukalt. Näiteks võib võtta tuntud näitlejate biograafiaid, noorematele soovitan Onu Bella või Mihkel Raua memuaare. Viimased on üsna värvikad ja samas mõtlema panevad. Kuid miks mitte kätte võtta kohustusliku kirjanduse raamatut või tuntud klassikat.

Kui palju aega olete keskeltläbi lugemisaastal raamatutele pühendanud?

Anu Vassvik: Minule isiklikult on aasta 2010 on olnud ülimalt huvitav, väljakutseid pakkuv ja kindlasti ka väga kiire aasta. See aeg, mida on mul täna võimalik pühendada lugemisele, on kahanenud - olles kindlasti väiksem, kui ma ise seda sisimas sooviksin. Elamusterohke ilukirjandus on asendunud pigem teadmistepõhise õppekirjandusega.
Marko Šorin: Ma ei loe igal õhtul, sest ma loen aeglaselt. Ma ei hakka raamatut kätte võtma, kui ma tean, et ma sellele pühenduda ei saa. Seega ma ei oska seda aega hinnata.

Milline raamat oli viimati käes?

Anu Vassvik: Tihti on mul korraga öökapil päris mitu raamatut. Viimati sai läbi loetud Stephen J.Dubner ja Steven D.Levitt „Freakonomics“, eesti keeles „Hullumajandus“ ja samal ajal lugesin hoopis teisest kategooriast raamatut Sophie Kinsella „The Undomestic Goddess“, eesti keeles otsetõlkes „Kodustamatu jumalanna“. Lugemisest saadav nauding on väga sügavalt kinni just tujus ja selle hetke emotsioonis. See ongi peamiseks põhjuseks miks hoian lugemisvalmis väga erineva sisuga raamatuid.

Marko Šorin: See võib jätta minust nüüd vale mulje, aga et mitte valetada, siis oli see „Himmleri must ordu“. Ja enne seda lugesin mitu raamatut Hitlerist ja Teisest maailmasõjast. Ma ei loe raamatuid natsidest, mitte poolehoiust, vaid huvist ajaloo vastu. Eesti seisukohalt ei olnud head ei natsid ega kommunistid, kumbki neist ei tunnistanud meid kui iseseisvust väärivat rahvast.

Kas on mingi raamat nii armsaks saanud, et olete selle veel hiljem korduvalt kätte võtnud?

Anu Vassvik: Neid raamatuid on päris mitmeid, mis on hinges sügava koha leidnud. Praegu on üheks selleks, mulle väga armsaks saanud raamatuks, Merit Raju „Hingele pai“.

Marko Šorin: Teatmeteoseid saab ikka korduvalt riiulist võetud. Aga olen selles suhtes liiga ratsionaalne, et raamatut teist korda läbi lugeda. Aga mida ma loen korduvalt, on muusikaajakirjad: Terrorizer, Metal Hammer jt. Mul on küllaltki kindel muusikaline maitse ja sellega seonduvaga hoian ennast jooksvalt kursis.

Küsin linnapealt täiendava küsimuse, millega autor „Hinge pai“ puhul kõige rohkem köidab?

Anu Vassvik: Ostsin selle raamatu oma heale sõbrannale, kuid hakkasin seda hoopis ise sirvima ja see neelas mu täielikult. See on raamat, nagu autor isegi ütleb, kõikidest ilusatest asjadest elus – kosutav uni, mõnusad kallistused, maitsev toit, joogatamine ja mediteerimine, hubane kodu, rikkumata loodus. Seal on vahvad retseptid, lihtsad joogaharjutused ja üleüldse on see üks väga tore ja ülimalt positiivne raamat, mida soovitan kindlasti lugeda, eriti praegusel tusasel aastaajal – iseenda hingele teete suure pehme pai. See on teos, mis paneb mõtlema, kogema katarsist ja juhatab uutele ja parematele radadele.

Küsin ka abilinnapealt samuti täiendava küsimuse, võibolla on siiski mõni raamat, mida küll teist korda kaanest kaaneni läbi ei loeks aga aeg-ajalt siiski sirviks uuesti?

Marko Šorin: Mulle meeldib tohutult kolleeg Rein Ariko räägitu tema isa kommunismi ajaloo eksamist. Tema isa öelnud, et Lenini teosed on veel lugemata. Selle peale olevat komisjoni esimees vastanud: „Lenini teoseid ei loeta läbi. Need töötatakse läbi!“ Eksamikomisjoni esimehe öeldu on ju kuldaväärt mõte. Lenini asemel võib ju panna kelle iganes. Ma võin öelda, et Aadu Musta raamatu Sindi vabriku ajaloost olen ma ka pigem läbi töötanud kui lihtsalt lugenud. See on päris põnev.

Milline raamat on lapsepõlvest kõige rohkem meelde jäänud?

Anu Vassvik: Minu lapsepõlvekodus on lugemist ja raamatuid alati väga kõrgelt väärtustatud, seega kasvasin üles raamatute keskel. Minu vanaema on elupõline raamatukogutöötaja ja nüüdki, 94 aastasena, on tal ikka käsil mõni teos, mille üle koos elavalt arutleme. Tema oli see, kes mulle lapsepõlves palju ette luges ja tänu temale õppisin juba varakult lugema. Meenuvad soome- ja saksakeelsed raamatud, mida ta mulle tõlkis, vanad eesti maarahva muinasjutud ning loomulikult Astrid Lidgren oma lugudega. Tihti mõtles ta ka ise välja lugusid erinevatest aegadest ja olukordadest ning muudkui jutustas, pannes meid, lapsi huviga kuulama ning kaasa mõtlema. Kõik saab alguse kodust, ning see on see positiivne emotsioon, mis jääb ka alatiseks meelde.

Marko Šorin: 8. klassi ajalooõpik „Uus Aeg“, mille leidsin lasteaiast koju minnes kooli juurest. See oli lillade kaantega. Ma vaatasin seal olnud pilte lugematuid kordi ja tasapisi värvisin must-valged pildid oma nägemuse järgi värviliseks. Mu õnn oli üüratu kui ma paar aastat hiljem leidsin „Antiikaja“ ka veel. Sellel oli ainult see viga, et kaanel oli tindiplekk peal ja see andis värvi, määrides pidevalt mu näpud ära. Arvan, et nendel raamatutel võis olla vääramatu mõju minu huvile ajaloo vastu.

Kas mäletate, mis raamatu lugesite täiesti iseseisvalt kaanest kaaneni läbi?

Anu Vassvik: Õppisin varakult lugema ja esimesena meenub mulle Anu, Mardi ja Sipsiku lugu.

Marko Šorin: Ju see oli „Muna“ või „Tibu“ või mõni kolmas kõvade lehtedega lasteraamat. Aga hilisemast ajast on meeles, et Bornhöe „Tasuja“ lugesin läbi millalgi algklasside ajal.

Kui sageli käite Sindi raamatukogust või mõnelt poolt mujalt raamatuid laenutamas või kohapeal tutvumas?

Anu Vassvik: Olen raamatukogu pidev külastaja. Laenutan põhiliselt käsiraamatuid ja õppekirjandust. Samas on meil kodus päris suur raamatukogu, sest raamatupoest ei saa ma kunagi minema ilma, et ma midagi uut ostnud ei oleks.


Marko Šorin:
Hea kontrollküsimus siia lõppu! Vähe käin. Kuigi raamatupoes käin ikka tihti raamatuid vaatamas ja ka ostmas. Aga mu ema on raamatukogus tööl ja nii on mu side raamatukoguga tugev. Raamat on ju paber aga selle sees on väärtus. Seda tuleb hinnata.

Tänan, et leidsite aega vastata ja jõudu linna juhtimise raskes ametis!