Teie sünnikodu asub vahetus naabruses Eestimaa ühe vanima asustuskohaga, kus siinse paiga eellased peatusid keskmisel kiviajal arvatavalt 8500 kuni 9000 aastat eKr. Vähestel on olnud võimalus elada samas paigas, mis on seotud nii kaugele aega ulatuva inimtegevuse mälestustega. Kas see teadmine mõjutab kuidagi teisiti ka teie suhtumist inimeste maailma kõige laiemas tähenduses?

Anne Adams: Jah, muidugi. Teadmine, et elame erilises paigas, hakkas tasapisi teadvustuma üsna ammu siis kui lapsepõlve kodu – Pulli talu köögiaknast hakkas kätte paistma mitutsorti sekeldamist kohe meie kartulipõllu veerel. Mingil hetkel säeti põlluveerele kase kõrvale üles tulp kirjaga, et siin asub vanim asulapaik Eestis. Muidugi oli see põnev ja kohalike inimeste jututeemaks!
Osalesin lapsepõlves mitmel suvel sealsamas väljakaevamistel, kus teenisin ka taskuraha. Kaevamiste lihttööde käigus omandasin esimesed kogemused. Just seetõttu oskasin Tartus elades ja teatris töötades üles leida need sõbrad ülikoolist, kes kutsusid mind pikkadel suvepuhkuste aegadel arheoloogilistele väljakaevamistele Padaorgu. Toomas Tamla käe all kogunes igal suvel väga kirev ja huvitav seltskond. Sealset õhustikku ja eluolu, aga ka sama seltskonna Tartu tegemisi on kirjeldanud hästi toonase seltskonna liige Lauri Vahtre oma raamatus „Meenutus kadunud maailmast“ See on kindlasti üks huvitavamaid ja ägedamaid perioode minu noorpõlves.
Suvised viibimised väljakaevamistel Padaorus noorte ajaloolaste ja arheoloogide seltskonnas aitasid mõista ja kujundada paljuski ka minu arusaamu ning seisukohti nii mineviku kui tuleviku kohta. Ei usu, et pelgalt muusikute seltskonnas oleksin saanud niipalju huvitavat, harivat ja toona isegi salajast teada.

Viimati külastasite Pulli küla jaanilaupäeval. Kui kaua olete Pulli talust ära olnud ja kui sageli mõtlete lapsepõlve kodule?

Anne Adams: Mul oli väga hea meel kui sain kutse esineda Pulli jaanipäeval. Sünnikodu veerel jaanilõkke ääres vanu kooli- ja klassikaaslasi, tuttavaid ja häid sõprugi kohata oli väga meeliülendav.

Anne Adams esineb kontserdiga


“Läinud aegade laulud”


Sindi Seltsimajas


24. septembril kell 18.00


Mulle meeldivad juurtega inimesed ja tavapärases olukorras oleksin isegi meelsasti pöördunud tagasi lapsepõlve koju elama. Kahjuks pole see mingil moel võimalik. Päris omanikele on Pulli talus väga pikki aastaid suurt ülekohut tehtud niigi, seetõttu tunnen rõõmu pigem mälestustest, tunnen alati suurt nostalgiat kui sinna satun või neid aegu meenutan.
Hoolimata teadmisest kui keerulised ajad võisid paljudele 1960ndad olla, on mul Pulli talus veedetud lapsepõlve ajast väga ilusad mälestused. Agronoomi haridusega ema oli talu tõelise omaniku vana Juhaniga ühel meelel aia harimises ja vana Juhanil oli talle palju häid nippe ning nõuandeid varuks. Juhanil olid põnevad sordid aias kasvamas: vaarikad, mis kaks korda saaki andsid, suured magusad tikrid okasteta põõsastes , erinevaid pookepuid jpms.
Aeg oli keeruline ja küllap oli kunagi kulakuks tehtud ja Siberist eluga tagasi pääsenud Juhanil emast samuti rõõmu. Juhani valdusi peeti liigsuureks ja punavõim majutas tema tallu erinevaid perekondi, sundides Juhanit elama oma talus poolel alumisel korrusel.
Ema on meil vaikne, hoolas, aus ja töökas. Paremat inimest oma aia eest hoolitsema oleks olnud raske soovida toona Juhanilgi. Muidugi ei saanud ta ilmselt sama rõõmus olla meie tulipunase mõtteviisiga isa suhtes, aga vana Juhan oli tark mees, seda sain ma isegi lapsena aru. Ta püüdis isaga mitte suhelda.
Teisalt polnud ilmselt isalgi valikut – tollal lihtsalt majutati elama kaks perekonda kolhoosi noori spetsialiste ja vastu vaielda polnud mõtet. Suurem osa maad ja metsa oli Juhanil ammu enne seda ära võetud….
Kõige kaunimad lapsepõlvemälestused on suve ja talveajast. Paadiga sõidud, pikad ujumiseretked piki jõge, tõkkekivi peal pisut puhkamist või päevitamist ja siis jälle vette..
Talvel lõbusad kelgutamised, lumesõjad, hobustega ja saaniga sai harva kooligi mindud.
Lapsena oli iga poeskäik sündmus. Sindist meenub turuplatsil jäätiseputka, kus müüja kaalujäätist müüs, eriti ihaldusväärse sündmusena.
Sama nostalgiline mälestus on ka 3 kopikalise paadisõiduteenuse kasutamine. Taali kooli alt vedas paadimees päramootoriga paadiga rahvast Sindi vahet. Tihti käisin nii Sindis muusikaklassis õpetaja Kalbuse juures tunnis.
Olin 15 aastane, kui meid sunniti Pulli talust lahkuma. See pidada jääma Sindi uuele vabrikuehitusele jalgu. Talu asus küll ülejõel ja tükkmaad ülevalpool voolu…. Selleks ajaks oli vana Juhan ja tema armas proua tädi Lilli juba ammu manalateed läinud. Lahkumine tundus mulle loomuliku paratamatusena, kuna polnud ju meie päris kodu. Selline teadmine ei tumestanud mu lapsepõlve, pigem muutis mind kurvaks palju hiljem. Oleks ju nii loomulik kui lapsepõlvemälestused ja sünnikodu olnuks midagi sellist, mida pole teistelt väevõimuga ära võetud ja saanuks sinna kunagi tagasi pöörduda.
Üsna ehmatav tundus, et Pulli talu omanikud ei saanud siiski oma talu tagasi ja vist ei ole see asi siiani päriselt lahenenud. Sellest on kahju.

Kolm kuud hiljem külastate Sindit linna taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul. Pulli küla ja Sindi linna lahutab üksnes Pärnu jõgi. Kas jõe vastaskallas on olnud teie noorpõlve tegemistega sedavõrd tihedalt seotud, et võiksite Sindit tinglikult ka oma kodulinnaks pidada?

Anne Adams: Olen väga rõõmus kutse üle ja mul on au sel olulisel päeval linnarahvast rõõmustada.
Palju erinevaid lapsepõlvemälestusi on väiksemal või suuremal määral kõik seotud Sindiga. Ja ega tõesti see vale pole – Sindi oligi mu lapsepõlves tinglikult kodulinn. Sindi-Viiralt paadiga üle jõe koju Pulli tallu jõuda oli kui äärelinnas elada.
Esimesed muusika algõpetuse tunnid sain Sindi-Viiral õpetaja Kalbuse juures kodu tundides akordioni alal, hiljem käisin enne Pärnu Lastemuusikakooli astumist ka Sindi keskkooli juures tema muusikaklassis.

Kuidas kulges edaspidine muusikaline harimine ja mil viisil jõudsite laulmise juurde selliselt, et võite end nüüd tuntud ja tunnustatud lauljana tunda? Olete varem öelnud, et laulma hakkasite üheaastaselt.

Anne Adams: Laulma olin tõesti hakanud erakordselt vara. Kuid soololaulu või sedalaadi karjääri peale hakkasin tõsisemalt mõtlema siiski alles siis kui olin Tartus kooli kõrvalt teatri ooperikoori tööle läinud. Teatris hoolitsesid hääleseade eest tollal sellised vana kooli meistrid nagu Lehte Mark, Endel Ani, Kurtna, aga ka paljud teised. Teatri loominguline õhkkond innustas mind ise luuletekstidele laule looma. Samuti jääb sinna aega mitut sorti bänditegemiste periood ja varieteeski lõin kaasa mitmeid aastaid. Tollal tehti programme väga hoolikalt, kunstinõukogud vaatasid ja kinnitasid. Lavastajad olid Mait Agu, Endrik Kerge ja teised.
Õppisin H.Elleri koolis muusikateooriat ja klassikalist laulu. Lõpetades sain diplomi muusikaõpetaja ja akadeemilise ansamblilaulja kutsega. Toona suunati mind tööle Vanemuise ooperikoori kus olin tegelikult juba kogu õpiperioodi vältel töötanud. Vanemuise teatri ooperikooris töötasin 14 hooaega. Paralleelselt lõin kaasa varieteeshowdes, tegin bändi ja kirjutasin folklaule väärisluulele. Samuti osalesin üliõpilasklubi tegemistes. Seal klubis esietendus mu esimene folk- ja autorilaulu kava „Lihtsad laulud“.
Teatrist lahkudes alustasin vabakutselise elu, mis vääriks eraldi raamatut kui kõiki neid arenguid ja juhtumisi meenutada kuni käesoleva ajani. Selle kõrvalt olen tegelenud enesetäiendusega, valmistanud ette mitmeid uusi laulukavasid, õpetanud lapsi ja noori oma laulustuudios, salvestanud ja jõudumööda andnud ka plaate välja.

Kuigi teie tegemised on avalike esinemistega hästi nähtavad-kuuldavad ja Internetiski on oluline teave täiesti olemas, võiksite siiski lähemalt oma praegust tegevust tutvustada.

Anne Adams: Peale abielulahutust pühendusin lapse üleskasvatamisele ja uue kodu loomisele, selle kõrvalt püüdsin olla kodanikuna aktiivne ja anda oma panuse parema elu jaoks meie riigis. Mõtlen, et see tagasihoidlik panus, kui suutsin kedagi Tartu volikogu päevil aidata, pole ehk suur – aga vähemalt püüdsin anda oma parima.
Soovides paremini aru saada tänapäevastest suundumustest muusikaelus, asusin muusikaakadeemias end täiendama pärimusmuusika alal. Sain selle juurde liita vajalikke täiendkoolituse komponente. Muusikaelus- ja ajaloos on vahepealsel ajal toimunud seisukohtade ümberhindamisi, euroopalikud õppematerjalid erinevad varem õpitust vahel täiesti kardinaalselt.
Mõistagi ei jätnud masu puudutamata lapsevanemate majanduslikke võimalusi. See omakorda vähendas minu stuudio huvikoolis soololaulu õppivate laste arvu, mis tingis omakorda õpetaja tööst eemaldumise ja nii läksin taas pisut kaugemale ja kauemaks ajaks tööle artistina.
Hoolimata oludest olen ikkagi pidanud vajalikuks leida võimalusi, et juhendada igal aastal soololaulu huvilisi noori. Soovin arendada oma meetodit, mis on süntees parimast, mida olen osanud senini ise omandada. Rõõm on näha kuidas lapsed arenevad ja saavad teadlikuks oma häälest, isikupärast ja vokaalsetest võimetest.

Olete ühena paljudest huvialadest nimetanud ka hingeteadust. Kas see huvi haakub samuti kuidagi musitseerimisega või olete huvitunud seni psühholoogiast kui omaette põnevast nähtusest inimese puhul?

Anne Adams: Jah mind on ajapikku järjest rohkem hakanud huvitama inimeste psühholoogia. Minu jaoks on see tõesti põnev. Ma olen ammustest aegadest armastanud väga luulet. Luule kaudu olen jõudnud hingeteaduse juurde. Mind huvitas järjest enam seoses sellega ka inimese siseelu kogu tema keerukuses. Alltekstid, ütlemata jätmised, ridade vahelt lugemised – seal on palju paralleele…
Mind huvitab kogu see vasturääkivuste, aga ka silmakirjalikkuse müsteerium, mis inimestes peitub.

Erialadelt ühes isikus esindatud muusikapedagoog ja psühholoog Malle Luik räägib veenvalt muusikateraapia tervendavast mõjust. Kas saaksite tuua mõne isikliku kogemusliku näite selle ehedaks kinnituseks?

Anne Adams: Muusika vägi on tohutu, oskamatu võib sellega mõndagi rikkuda, teadja paljut parandada…. Näiteid oskan enda kohta ehk kõige paremini tuua. Laadin või lõõgastan end valitud muusikaga. Näiteks kui olen pidanud keerukaid läbirääkimisi või sattunud olukorda kus mõistmatust või sallimatust palju, aitan ennast taaslaadida mõnede kindlate teostega, neid on rohkem kui paar või kolm. Kindlapeale aitab Jethro Tulli „Songs from the wood“ end koguda ja laadida ning annab erilise avara sisetunde. Sama teevad ka mitmed klassikapalad jne.

Olen ise ebamusikaalne inimene, kellel on raskusi hea ja halva muusika vahel vahet tegemisega. Ilmselt seisneb põhjus selles, et elevant on kõrvale astunud ja nii suudan paremal juhul karubassi laulda. Ometi meeldib mul teie esinemisi kuulata. Millega te seda harrastuspsühholoogina selgitaksite?

Anne Adams: Ma ei julgeks sugugi nii kindlalt väita, et teie kuulmisega ilmtingimata väga halvad lood on. Paljud head pillimehed ei laula ja nii mõnigi ei kipu viisi pidama, asi on rohkem ikka selles levinud arvamuses, et häälepaelad peaksid kõigil justkui ilma treenimata sõna kuulama. See, et häälepaelad teie teenistuses pole, ei tähenda veel ilmtingimata, et teil kuulmist sugugi ei ole.
Eks ilu ole vaataja silmades ja kuulaja kõrvades. Arvan, et see on siirus, mis köidab – olgu esitamisel parajasti siis vaiksemaid autorilaule või tempokamaid meeleolurepertuaari popist-jazzust…
Mulle on oluline, et väike rosin või sõnum oleks igas laulus ja ma pean tundma, et mul on asja lavale minna ja midagi seal öelda.
Erinevalt mõnest „udupeenest“ artistist arvan mina, et iga formaat on hea ainult õiges kohas õigele sihtgrupile. Kui on põhjust pidu korraldada, pole oskus muusikaliselt publiku meelt lahutada mitte vähetähtis. Ka sel puhul tuleb jääda professionaalsuse ja hea maitse piiridesse ja oma kliendist lugu pidada. Meie meelelahutuse kultuuris ja suhtumises jätab niimõndagi veel soovida. Madalalaubalist suhtumist mõlemal pool lava on selles vallas kahjuks rohkesti.

Maestro Eri Klassi lemmikmuusika olevat vaikus! Milline on teie suhe vaikusega?

Anne Adams: Vaikust naudin ja hindan kõrgelt! Valimatu taustamuusika tõttu olen lahkunud nii mõnestki kaubanduskeskusest või toitlustuspaigast kiiresti.
Ma hindan kõrgelt sõpru, kes ei vadista ega uudishimutse liigselt ja kellega koos on tore ka vaikida.

Teie esinemiste kava näib üsna tihe olevat. Olite hiljuti Eestist eemal esinemas. Kus ja kuidas kuulajad teid vastu võtsid?

Anne Adams: Esinemisi on üsna tihedalt. Kahju vaid, et kontsertkavad, mis hoole ja armastusega kokku pandud, ei leia just üleliia tihti etteastuvat võimalust. Sama lugu on minu 5-liikmelise bändi (Five) jazzu- ja popi kavaga. Hoolimata, et publik meid ülihästi vastu võttis – ei ole lihtne leida esinemisvõimalusi kui bändis on vapustavalt head pillimehed, kes mitmete muude bändide ja projektide-konkurssidega seotud ja kelledega ühiseid vabu esinemisaegu on raske leida. Veel raskem on leida neid esinemispaiku, kus sel moel leitud vabade kuupäevadega ollakse nõus arvestama.
Viimatised tööd on olnud erinevatel laevadel pianobaari entetainerina
Publiku vastuvõtt on olnud väga soe ja poolehoidev.
Eks kummalisi ja naljakaid seiku koguneb pika artistielu jooksul palju. Pean tasapisi blogi
ja ühel päeval võib juhtuda tõesti,et vormistan sellest meenutuste raamatu, üks proff on oma teeneid juba pakkunud… ma mõtlen veel.

Kas näete silmapiiril masu lõplikku taandumist, mis võimaldaks lõpuks oma tahte teoks tegemise juurde asuda ja avada laulukool lastele ning noortele? Kuuldavasti olete olnud sunnitud praegu seda toredat ettevõtmist edasi lükkama?

Anne Adams: Ei, kahjuks ei seleta silm, et lapsevanematel lähiaastatel võiks hakata kergem. Huviringide toetused korjati omavalitsuses (vähemalt siin Tallinna külje all) vaikselt väiksemaks, ikka kulude optimeerimisetähe all ja peredel ei jätku ressurssi. Seda on tunda juba tükk aega.
Pigem vaatan ringi lastemuusikakooli süsteemis, et leida võimalus soololaulu õpetamiseks.
Olen headele pakkumistele avatud, sest tõesti head ja mitmekülgset lauluõpet ei suuda lapsevanemad kinni maksta. Lastemuusikakooli süsteem võimaldaks ka konkursi korras võtta sinna eeldustega lapsi, nii et ande arendamine ei käiks perede rahakoti pihta nii valusalt kui seda individuaalõpe praegu teeb. Olen nii mõnedki unistused ja plaanid olnud sunnitud ümberhindama või maha matma mõneks ajaks.

Laulukoole on loodud mitmesuguseid. Milline oleks teie laulukooli eripära?

Anne Adams: Lapse indviduaalsus on esikohal ja saavutused suhtelised, mõnigi raske töö hakkab vilja kandma alles hiljem.
Minu stuudio laps saab kindlasti kaasa teadmised pehmest häälekoolist, teadmised hääle tervishoiust, mikrofoni ja võimenduse kasutamisest, lavalise liikumise jm seonduvad põhitõed, mis aitavad teda elus edasi mis tahes elukutse valikuid ta ka ei teeks. Õpib kuulama ja märkama muusikas paljut, mida seni tähele pole pannud. Loodetavasti saab temast ka parem kontserdikuulaja seeläbi.
Mul on ammu mõttes valmis üks teatud formaat ka laste lauluvõistluste asjas, mis oleks eelkõige õiglasem ja korruptsioonivabam ja hoiaks pikemas perspektiivis kulusid kokku.
aga eks see tahaks nii palju vahendeid, mida mul pole kuskilt võtta ja üksi ma seda pole võimeline arendama. Kui leiaksin toetajaid, siis realiseeriks meelsasti.

Kui saaks valida, siis kellega Eesti muusikutest koos töötaks ja missugust muusikat meelsamini esitaks?

Anne Adams: Mul on rohkem ülesastumisi üksi või trioga kuid muidugi eelistaksin live bändi.,kahjuks pole selle eelarve tihti kliendile jõukohane, Mul on ka üks selline projektibänd koodnimega „Five“. Mängiksin meelsasti autorilaule ja jazzu.popi standardeid. Mul on toredaid ja andekaid kolleege, nimetaksin kõige esmalt Runno Tamrat ja Are Jaamat jpt-kodulehelt leiab selle kohta infot.

Võibolla tahaks veel midagi pika vestluse lõppu lisada?

Anne Adams: Mul oleks küll üks palve. Mind huvitaks väga kui inimesed, kellel on mälestusi või meenutusi seonduvalt Pulli taluga, seal elanud inimestest või juhtumitest, et paneksid need lood kirja ja saadaksid mulle. Elektronposti aadress ja kontakttelefon asuvad minu kodulehel. Kui kirjutamine tundub vaevaline, kuid vanainimene sooviks siiski jagada oma meenutusi Pulli talust ja seal elanud inimestest, võin salvestamiseks ka kohale tulla.
Need, kes mäletavad Vana Juhanit ja Lillit - Pulli päris omanikke, ei ole enam noored inimesed. Arvan, et ka keeruliste aegade mälestused vajavad jäädvustamist, et hoida meie mälu järjepidevust.

Tänan huvitavalt ja sisukalt antud vastuste ees!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid